Ma tõesti ei ole ammu kirjutanud. Ja päris aus olles oli põhjus selleks väga lihtne- olin suurema osa ajast lihtsalt endiselt mures oma korteriukse pärast ja ärritatud asjaajamisest nii kindlustuse kui kahjukäsitlusfirmaga. Lühidalt asja kokku võttes ja aasjade käigus edasihüpates, siis see asi pole endiselt lahenenud. Kuigi möödas on veidi enam kui kaks kuud. Uus uks sai siiski veidi enne kahe kuu täitumist ette ja see on mind palju maha rahustanud ja meelerahu andnud.
Lisaks sai uus uks ette vaid mõned päevad enne mu Praha reisi. Uks on ilus ja aus, midagi pole öelda. Ja töömehed, kes selle ette panid, olid väga puhtad ja korralikud! Küsisid ise harja ja kühvlit, prügikotti ja vaatasid, et vana ust eest tõstes parketti ei lühuks. Lisaks teatasid nad, et peavad seina saagima, ent tegid seda väga sirgelt, korralikult ja minimaalselt. Et mul niikuinii tullakse veel remonti esikusse tegema, siis see seina teema oli minu jaoks suva, selle lõhkumine või kasvõi koledalt saagimine poleks mind häirinud. Aga et mul on kõik võtmed uued, on uste kallal mässamine endiselt veel väga harjumatu ja võtmeid keeruline leida.
Aga Prahast ka. Käisin seal osaliselt tööreisil, ent suurem osa aega läks siiski turistiks olemisele. Linn ise on imeilus ja seda sugugi mitte ainult kesklinna osas, vaid palju kaugemale. Meie elasime töökaaslasega ühes korteris, mis oli päris kesklinnas, võiks isegi öelda, et päris keskel ja oluliste punktide ristumiskohas. Korter oli suur ja mugav, kõik oli olemas. Maja all oli väike pood, meie tänaval veel mitu väikest toidupoodi, kõrvalmajas kohe väga hea restoran, umbes 150m kaugusel metroojaam, väga lähedal suur ostukeskus suure supermarketiga, metroojaama juures suuuuur plats, mida ääristasid kaubatänavad. Ja kõik oli väga odav. Nii riided, jalanõud, aksessuaarid, toit, jook, transport. Seetõttu lubasime endale ka oluliselt rohkem väljas ja just heades kohtades söömist, sest kulu oli umbes sama, kui kodus tavaliselt süües. Reede õhtul väljas käies võtsime alustuseks klaasi punast veini ja õlle, mis maksid kokku veidi üle 3 euro. Kaks jooki.
Aga eks oli ka midagi, mis veidi asja rikkus. Vähe, ent ma siiski mainiks seda puht stereotüüpide kinnituseks. Praha juudilinn. Nii, kui sinna jõudsime, läks kõik tasuliseks. Tahtsime vaadata kuulsat hauakividest täistuubitud surnuaeda ja võibolla ühte vana sünagoogi. Aga ei saa! Kõik maksab! Seal olid eraldi kassad nende vaatamisväärsuste piletite ostmiseks, suujuures sai valida kolme paketi vahel ja eraldi piletit ainult ühte kohta osta ei saanud. Päriselt. Lisaks tuli eraldi maksta piltide tegemise eest. Selle peale teatasin mina, et ei, aitäh, ma pigem ei vaata neist ühtegi, kui et maksan surnuaia vaatamise eest. Nagu tegelt??? Lisaks, nüüd juba naeruga pooleks, olid just seal luksbrändide poed ning kõige uhkemad ja kallimad autod. Majad olid enamasti juugendstiilis, väga uhked ja tihti rohkete kuldsete kaunistustega. Ja Taaveti tähega, et ikka mitte ära unustada, kus sa oled.
See kõik, vaadake, pani mind neisse veidi halvemini suhtuma küll. Siiani olen ma neile kõvasti kaasa tundnud holokausti tõttu ja olnud nõus, et nende varad tuleb tagastada, ent ma pole varem omal nahal kohanud seda kuulsat juudi ihnust. Nüüd siis nägin. Aga teenida oma esivanemate kannatuste või pärandi näitamise eest raha, on ikka tõeliselt jabur! Ja kahtlemata üldse mitte kristlik (muahhahaaaaa! Milline iroonia!) ega kaasinimestest hooliv.
Maq peale olen hetkel veidi pahane ja üritan tast eemale hoida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar