Mõnikord lihtsalt katus sõidab pealt ära ja olemine on kuidagi eriti nigel ja nukker. Minuga on nii, et hetkel kahtlen ma selles, kas mu peika ikka tahab minuga koos aega viita. Ja miks ma selles kahtlen? Sest see ei kõla ju loogiliselt! Eriti kontekstis, kus mu eelmine kaaslane, Kala, ei hinnanud minu seltskonda kuigi kõrgelt et mitte öelda üldse. Järelikult on see praegune situatsioon kahtlane. Ja kui siis peika arvab, et mu kahtlevad ja korduvat kinnitamist nõudvad küsimused on nali, siis vastab ta neile kas naeruga või naljatledes või küsimusega, kas ma tõesti kahtlen selles ja see, mu kallid, ainult süvendab ku kõhklusi, et ma olen tüütu, kõige tüütum ever, ja see omakorda tekitab peas kaose ja murelaviini.
Ehk et sellega olen ma alates eilsest õhtust oma peas hõivatud olnud ja veidi ripsmetušši laiali nutnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar