Nädalavahetusel käisime Maq'ga Peipsi ääres. Ma olen sinna minna tahtnud aastaid. Eksole! Ise elan Eestis, mis on nii väike ja mille ühest otsast teise sõitmine võtab paar-kolm tundi ja siis ma pole käinud Peipsi ääres. Aga nii on. Nüüd me siis läksime. Väga lahe oli, mis ma oskan öelda. Kui ma esimest korda Peipsit nägin, siis ma hakkasin nutma. Mitte ainult seetõttu, et ma lõpuks seal kohal olin, vaid ka seetõttu, et mu vanaema-vanaisa on selle juurest pärit. See oli omamoodi juurte juurde minek. Jah, sadu kilomeetreid vales kohas, ent parem see, kui üldse mitte midagi. Kunagi on mul plaan ikka õigesse kohta ka minna, ent sinnani läheb endiselt veel aega.
Saime mitmeid pilte, ent paljud pildid pole mitte fotokas, vaid mälestustes. Iga maja ju üles pildistama ei hakka, ent just need arhitektuurilised erinevused ja väikesed palvemajad olid erilised ja lummavad.
Ööbisime telgis, tahaksin ma öelda, ent see pole päris tõsi. Esimesel ööl ööbisime ühel rmk telkimisalal ja seal oli selline palkidest varjualune, kolme seinaga, maast veidi tõstetud põrandaga ja lamekatusega sügav ristkülik, mille avatud seinale tõmbasime koormakatte ette ja magasimegi seal. Oi, see oli soe ja mõnus! Teisel ööl oligi külmem, ent siis magasime telgis ja päris jahe oli vahepeal. Jalgadel oli lausa külm. Õnneks aitas see, et meil mõlemal olid paksud magamiskotid ja kaasas oli veel üks õhuke, mille sai tekiks peale võtta.
Ja nüüd ootab mind reedel Brüsselisse sõit ja siis algabki puhkus. Juhhei!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar