Ah, mõnikord on kopp nii ees, et ma mõtlen, et persse need punased potikud. Nt ma EI olnud Maqga eelmisel nädalal koos aint kolmapäeval ja reedeks oli mul nii siiber, et ma mõtlesin, et nüüd aitab, nüüd olen omaette. Aga ei, reedel läksin ma oma sõbraga välja, maandusin ikka Maq juures, laupäeval vahetasin kodus riided ära ja olemine läks edasi! Isegi eile, peale tööd, tuli kokku saada, sest nii ilus ilm oli.
Aga nüüd on siiber. Ma ei teadnud, mida ma kõik kodus ära teeks, sest on kodu. Ja saan. Ja tahan. Ja tahan endaga tegeleda ja mõnuleda. Kuidagi mahutasin ma need kõik tegevused oma õhtusse ära ja nad mahtusid sinna isegi ilma pingutamata. Isegi jooksmas käisin ja see oli niiiiiiiiiii hea. Kui mitte kiireim ever, siis julgen väita, et ilmselt kukkus kilomeetri ajarekord, ent loomulikult polnud mul just eile mõõteseadmeid kaasas.
Igatahes- kuna meil on nädalavahetuseks juba plaanid olemas, siis plaanin nädala sees nii palju omette olla, kui vähegi võimalik. Ja küll neid ettekäändeid ka leiab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar