Eelmine nädal oli tööl nii kohutavalt väsitav, et ma ei teinudki suurt midagi muud, kui ainult magasin. Äärmisel juhul sundisin end töölt jala koju minema, ent isegi vanniminekuks pidin end kokku võtma ja sundima, jooksmine tundus täiesti võimatuna. Ühel õhtul nägin ka Maq't ja vaatasime ära Nümfomaani esimese osa, mis mulle väga meeldis. Plaan on ära vaadata ka teine, ent ma olin selle filmi nägemise eilseks üldse ära suutnud unustada, nii et kes teab.
Nädalavahetuseks olin ma päris kutu ja kui Maql tekkis ikkagi kindel soov reede õhtul välja minna, jootis ta mulle tassi kanget kohvi sisse ja vastuväidetest hoolimata pidin ma kaasa minema. Noh, jah, see polnud parim asjade käik. Esimeses kohas oli mul tore ja lõbus, ent teise jõudmise ajaks oli kogu kohvilaks üle läinud ja ma tantsisin ise magades. Kui Maq sellest mingi hetk aru sai, siis võis muidugi koju minna ja tal vist oli isegi veidi ebamugav, et ma nii surnud olin. Nii et ei, kõik ei ole roosamanna ja ma ei ole kõrvuni armunud.
Laupäeval sain ma auto omale, sest tema läks sõbra maale koos sõprade autoga ja mina võisin seetõttu tädi sünnipäevale sõita nagu kunn. Ja kutsest hoolimata ei läinud ma hiljem tema juurde, vaid pidutsesin sünnipäeval ja läksin lõpuks koju.
Aga pühapäeval sain ma kreepsu, kui maal olnud mees saabus linna tagasi ikkagi uskumatult vara ning tahtis ülejäänud päeva minuga veeta. Et nagu vau! Kas see on ka võimalik???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar