Ma saabusin täna 5-päevaselt reisilt koos Maq-ga ja kuigi ma olen surmväsinud, siis me jäime ellu.
Ilmselt mõjutavad mind tavalisest rohkem möllavad hormoonid, mis mu enesetunnet kõvasti mõjutavad ning lisaks unisele ka nutuseks ja jonniseks teevad, ent seekordne reis oli minu jaoks kindlasti väsitavam kui eelmine. Pillid, noh. Ja jah, mind need mõjutavad.
Käisime Lätis ja kuna ilm oli tugeva tuulega ja vihmane, siis esitas see matkamisele ja telgis ööbimisele uue väljakutse. Kõik läks siiski ses osas väga hästi ja meie varustus pidas ja kannatas meid hästi. Kui välja arvata see, et ma täiesti tutikat madratsit lahti pakkides viskasin selle karbiga koos lõkkesse ka selle korgi. Olles enne 2 korda kontrollinud, et karbis pole midagi. Enda kaitseks tahaksin öelda, et oli öö, oli kottpime.
Me käisime täiesti imeilusates kohtades ja ööbisime fantastilistes kohtades ning Liepaja juures käisime täiesti imelises rannas, kus ma hullusin ja mida mööda ringi jooksin nagu opakas ja siiralt õnnelik laps.
Ainus, mis mulle ei meeldinud, oli Maq sõbranna, kelle juures Tartus ööbisime. Muud midagi, ent kuidagi negatiivne, obsessiivne ning maailma mustvalgena nägev. Ma isegi ei osalenud enam vestluses lõpuks, sest kogesin, et kui ütlen, et ma päris nii ei arva, hakatakse oma arvamuse õigustuseks faktidelaviiniga tapma. Vana hea lihamittesööjate ebameeldivalt agressiivne ning ründav taktika mitte enda otsust põhjendada, vaid teisi halvustada ja alandada. Minule sellised inimesed ei sümpatiseeri ning ma ei soovi konflikti astuda ega jahuda ja vaielda. Kellegagi.
Maq peale sain ma ka korra pahaseks. Kui ta peale suurt paduvihma ja enne järgmist läks lõkkematerjali tooma ning jättis mu üksi telki püsti panema. Nullist. Tormituules. Enne iga hetk algavat vihma. Pusisin omaette nii palju kui sain, rampisin omaette jalgu ja kui ta uuesti silmapiirile ilmus, nõudsin abi. Tema aga ei pahandanud üldse. Ja kui ma täna Tartus ei jaksanud olla nendega koos ja minekuni oli veel aega, teatasin, et ma lähen nüüd jalutama ning lükkasin nende liitumisettepaneku tagasi ja teatasin, et ÜKSI, ei järgnenud sellele hiljem muud, kui nentimine, et ta saab aru ja on isegi veidi kade. Võttis suu lahti küll, jah.
Aga üksi kodus on ka hea. Teha omi asju ja end vannis leotada, ajakirja lugeda, pesu pesta ning lihtsalt omaette olla ja jaksu koguda.
Mis siis, et vahepeal omavahel suheldes. Aga siiski omaette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar