Noh, kuidagi see nüüd juhtus, et pühapäeva õhtul randa minnes ja hiljem öösel pläkutades sündis plaan esmaspäeval Saaremaale sõita. Tagasi jõudsin ma sealt täna öösel ja nüüd kohe-kohe sõidan ma Lõuna-Eestisse. Pühapäeval peaksin tagasi koju jõudma.
Muide, see pühapäevane rand- esiteks sain ma alles rannas kätte sünnipäevalilled ja tordi (sefiiri, loomulikult!!!), mis olid randa minu kõrval nii oskuslikult toimetatud, et ma isegi ei näinud ega teadnud midagi! Ja siis käisin ma vees. Mina!
Aga see pole veel midagi- Saaremaal käisin ma iga päev vähemalt 2 korda vees ja istusin seal üksinda kuni kaelani vees. Vot see on saavutus ja julgustükk.
Saaremaal olime me Maq töökaaslase peika vanemate suvekodus kusagil maailma äärel, kus pole ei vett ega elektrit, on ainult rand ja 180 kraadine merevaade. Jumalik! Ja me elasime kõik need ööd telgis. Lõpuks olin ma küll kogu sellest seltskonnast ja kommuunlemisest ja Maq'st no niiiiii väsinud, et lugesin minuteid kojusõiduni. Isegi sellest olin väsinud, et tundsin seal end nagu kuninga kass, kellele isegi suitsu- või praelest puhastatuna suhtu topitakse ning muudkui muret tuntakse, kas mul on kõik ikka hästi. Ulme.
Aga! Oma kodu ja eriti oma voodi kullakallis!
Seni paks kiht päikesekaitset peale ja seiklema!
Varsti olen tagasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar