Mul küll vähimatki kavatsust pole selle kuuma ilma üle kobiseda. Mis siis, et mu kodul on aknad just hommiku- ja päevapäikese poole ja mul on kodu nii palav, et paras oleks siin põrgu avada. Noup. Sest õues on veel palavam.
Vahepeal käisin ma ju Positivusel. Üheks päevaks. Einoh, lahe oli. Kuigi tuleb tunnistada, et ma teadsin, et tuleb lahe. Ent asjad läksid hoopis teisiti ning mul oli lahe hoopis teistmoodi.
Pikemalt rääkides pidin ma Positivusel koos olema L1 ja ta mehega, kellega me nüüd ka suured sõbrad oleme, ja nende sõpradega, ent ma ei saanud sinna nendega minna. Seetõttu ma algul arvasin, et ma ei lähegi, kuni mu töökaaslane ütles, et tema sõpruskond läheb suure bussiga, üheks päevaks, samaks, mis mina ning nad tulevad öösel tagasi. Ja selles bussis on veel kohti.
Ausaltöeldes arvasin ma kohe, et sellest bussist saan ma omale mõne uue sõbra või tuttava kindlasti. 40+ inimest ikkagi ju! Alguses istusin ma bussis üksinda ja olin selle tõttu päris kurb, sest nii ju sõpru ei saa. Minust teiselpool vahekäiku istus mingi eriti stiilselt riides mees, kes mind muudkui jõllitas, ent samas polnud mul mingit asja ega põhjust tema poole pöörduda. Siis tegi buss peatuse ja võttis peale mu pinginaabri ning mingi hetk, peale kõva pingutust minu poolt ja umbes pooleteise õlle joomist tema poolt sain ma ka tema ja tagumise naabriga jutule. Teiselpool vahekäiku jõllitav tüüp jõllitas edasi.
Pärnus me sõime. Mina istusin üksinda ja sõin omaette. Kui ma siis majja läksin, kus mu töökaaslane oli, selgus, et nemad polnud veel süüa saanudki ja istugu ma nende juurde. Täpselt minu vastas istus jõllitaja. :D Ja jõllitas.
Positivusel kohal, leppisime L1-ga kokku, kus ja millal kokku saame. Kui ma hakkasin platsi poole minema, et see koht üles leida, astus mulle äkki juurde seesama jõllitaja, tutvustas ennast ja kuna selgus, et me tahtsime samu esinejaid näha, plaanisime seda ka umbes esimese esineja puhul teha ja siis oma sõpradega edasi olla. Aga läks nii, et ma nägin oma sõpru ainult korraks kahel korral, tema oma omasid umbes korraks ning me olime terve päeva kogemata kombel koos. Tagasi sõites panime oma pinginaabrid kokku istuma ning bussis, kus peaaegu kõik magasid, lobisesime ja naersime edasi.
Järgmisel õhtul läksime koos Vaiko Eplikku kuulama, sest meile mõlemale ta meeldib ja mu sõbrad, kellega tegelikult minema pidin, hüppasid alt ära.
Ja edasine, nagu öeldakse, on ajalugu. Nüüd on mul õhtud veninud hommikusse ja õigel ajal magama olen saanud vist napp kaks korda.
Ehk siis uus sõber indeed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar