Mõnikord on kuskil piir, mis viib kopsu täiega üle maksa ja siis kas tuleb kohe midagi ette võtta või siis leppida sellega, et maha rahunedes on hetk mööda lastud.
Mina võtsin midagi ette ja otsustasin, et üks mu isehakanud sõber ei ole minu arusaamise järgi ikka üldse selle nime vääriline ning heitsin ta üle parda. Minu närvid ja tervis on palju olulisemad kui mingid karmaboonuspunktid, mida ma selle sitaratta murede kuulamise eest võiksin saada. Pluss, mulle ei kõla usutavalt, et ma kunagi tema üla najal end tühjaks nutaks. Sest ta lihtsalt ei tundu empaatiline ega matsujagav.
Aga nüüd ilma nautima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar