Ma siin ükspäev nägin oma endist peikat. Ühel hetkel ma vaatasin talle otsa, nägin tema ilmet, teadsin täpselt, mida see tähendab ja valmistusin end ja oma käitumist teisele reziimile viima. Või mis valmistusin! Umbes nagu pimedasse tuppa sisenedes tead täpselt, mida tegema peab ning sirutad käe lüliti järgi ja vajutad seda. Noh, mina ikka täitsa vajutasin tule põlema ja siis, nii umbes sajandik sekundit sellest tegevusest hiljem hakkas mu mõistus karjuma, et oot-oot-oot, MIDA??? Ja lülitasin toa jälle pimedaks.
Pikemalt ja inimkeelt rääkides tähendas see nägu ja ilme alati ilmselget hukkamõistu, halvakspanu ning üleolekut. Ma teadsin, et kui ma nüüd KOHE tagasi ei tõmba, siis läheb veel halvemini ja järgnevad igasugused verbaalsed sõnavõtud koos konstanteerimisega, et ma pole... Mis ma polegi?
Sõnadesse panduna kõlas see umbes nii "Sa oled tüütu, ma tahan omaette olla, kuidas sa midagi ei tea, ma ei taha sinuga aega veeta, sa kulutad liiga palju, miks sa üldse ei naera, miks sa nii tõsine oled, miks sa väsinud oled, ma kutsusin sõbrad külla, sa oled kogu aeg väsinud, miks sa üldse ei rõõmusta, ma tahan oma sõpradega kogu aeg olla, sa oled tüütu, sa ei oska peaaegu mitte midagi, sa oled tüütu, võibolla me ei peaks koos olema, miks sa selline pole nagu mu tahaksin et sa oleksid, su olemasolu häirib mind, sa ei saa millegagi hakkama, sa segad mind."
Ainult et seekord ma registreerisin selle tunde ära. Imelik, et ma üldse veel selle ilme peale reageerisin. Instinkt vist.
Ja peale registreerimist mõtlesin- misasja, mitte midagi ma enda juures ei muuda ega hakka teistmoodi käituma, sest SINA nii tahaksid! Minule meeldib minu praegune mina palju rohkem ja mul pole mingitki soovi jälle suukorvistatud saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar