Mälestused on päris huvitavad. Tihtilugu on suur tegur just lõhnad, mis järsku midagi meelde tuletavad või mõnele situatsioonile tagasimõeldes meenub lõhn. Kindlasti pole inimestel probleemi nimetada oma lemmiklõhnu kas parfüümidest või lilledest, aroomiküünaldest või õhuvärskendajatest. Ning samamoodi teavad kõik, millised lõhnad neile ei meeldi. Rääkimata sellisest klassikast nagu värskelt niidetud muru või see müstiline vihma lõhn. Samamoodi on muidugi ka ebameeldivate lõhnadega ning sellega, kuidas kuhugi enam minna ei taha või midagi süüa-juua ei taha.
Aga palju väiksem tähtsus on puudutustel.
Ning veel väiksem kuulmisel. Esimese hooga vaevalt et keegi oskab öelda, mis on tema lemmikheli või hääl. Ma ei räägi laulust või muusikapalast.
Ma arvan, et ma isegi poleks veel paar nädalat tagasi sellele vastata osanud, ent siis juhtus nii, et jooksma minnes unustasin ma oma pleieri tuppa. Mu muusika on alati jooksmisel abiks olnud tempo tõstmise või langetamisega, hingamise selle järgi sättimisega ning teatud mõttes ka kulunud aja tajumisega ilma kella vaatamata. Lisaks on see aidanud mu oma ruumi loomisele, sest kui ma teisi ei kuule, võingi häbi tundmata omaette puhisedes edasi liduda. Aga siis- ma kuulsin kõike! Ma olin avatud teiste maailmale ja kuulsin nii rääkivaid inimesi kui autosid kui koeri. Niimoodi inimeste keskel olles ei olnud sugugi lihtne keskenduda. Aga ma kuulsin ka tugevat tuult. Ja see meeldis mulle nii, et rahustas mu hetkega maha ning viis mõtted väga keskendunult seda kuulama. Tugeva tuule hääl puulehtedes- midagi, mis on sõnukirjeldamatult mõnus. Kusjuures, tuule häälega on see imelik lugu, et vanasti see meeldis mulle väga, nii hääl kui tuul ja selle käes olemine, ent eelmisel töökohal tähendas see ainult kõva tööd ning ma hakkasin tuult vihkama.
Aga mälestustest rääkides meenub tuulega seoses veel üks mõnus hääl- oma vanas kodus öösel eriti hästi kostuv köögi õhutusakna hääl, kui see tuulega oma haagis ühele poole liikus ja krigises ja siis teisele poole liikus ja krigises.
Või üldse öise linna hääled. Mitte need, mida ma praegu oma aknast kuulen, vaid need, mis kesklinnas olid.
Umbes kuu tagasi käisin ma tööga seoses ühel koosolekul. Maal. Bussist välja astudes sain ma kreepsu, kui mulle lõi vastu täielik vaikus. Ja kreepsu sain ma muidugi seetõttu, et ma olin oma kahe aastaga ära suutnud unustada, et selline asi olemas on. Aga seal ta oli ning ma oleksin tahtnud selle keskele pikemalt jääda. Nagu on absoluutselt lummav ka merelt kostuv madal mootorimürin, nii madal, et see peaaegu paneb kõrvad lukku. Mõnikord pole tegijat nähagi, ent kuulda on.
Või mõned hääled, mis on mõnele erilisele kohale iseloomulikud. Või kellegi sammud. Või liikumine ilma nägemata. No et kuulatad ja pausi järgi saad aru, et see on see inimene või ei, see pole tema.
Mnjaa, ma arvan, et mälestused aitavad meil olla meie ise ning tuletavad aegajalt meelde olulist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar