Ma ei ole pikka üksindaolemist mitte kunagi sallinud. Ma lihtsalt ei oska midagi sellega pihta hakata ega seda kuidagi nautida. Mis siis, et hiljem võib see tunduda nagu jumala kingitus või helesinine unistus.
Kunagi ammu, ma täpselt enam isegi ei mäleta, kuidas või miks, tuli mulle tunne, et ahsoo, selline asi nagu vangla on olemas ja KÕIK inimesed peavad seal olema. Jajaaa, KÕIK. Olgu öeldud, et ma olin siis täitsa suur inimene, sugugi mitte laps.
Aga hoopis üllatuslikum oli ükspäev tõdeda, et issandjumalküll- ma olengi vangis olnud! Nojaa, minu jaoks oli oma pikast suhtes tulles tunne, nagu ma oleks vangist vabanenud, nii et see kogemus ei loe. See ei saa ju lugeda, kui ma selle ajal ei tundnud, et vangis olen. Küll aga tunnen end kohutavalt ahistatu ja piiratuna, kui pean olema pikka aega üksi. Keegi ei helista, ei tule, on muude asjadega hõivatud ja kiire. Keegi ei mäletagi, et ma ka kusagil olemas olen. Uhh, ma vihkan seda. Mis siis, et suurest igavusest võib endale tegevusi välja mõelda, mis ehk on isegi päris toredad. Aga muidu ma neid ju ei teeks.
Nii et meeldigu mulle endast mõelda midagi iganes, tegelikult pean ma tunnistama, et olen oluliselt rohkem seltskonna- ja inimestemaniakk, kui mulle meeldiks. Päev või kaks üksi on absoluutne maksimum, mida ma suudaks taluda. Kui mulle pakutaks võimalust üksi matkale või reisile minna, siis ei- see oleks minu jaoks kohe päris kindlasti vangla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar