Aga täna käisime me L1-ga Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdil. Lisaks Pärdile, kelle teos oli küll omamoodi huvitav, ent mis siiski pole minu teetass, mängiti seal Korngoldi viiulikontserti, mis oli absoluutselt igav. Ja siis toodi esitlusele Rimski Korsakovi Seherezade. Absoluutselt jumalik!
Ma pean tunnistama pattu, et oma mäletamistmööda olin ma esimest korda sümfooniakontserdil ja kahtlemata seda põnevam see kõik oli. Naisdirigent? Voila! Igavlev tŠellomängija? Olemas! Parteris kohad väga ees? Tehtud! Hooaja lõpukontsert koos prominentide ja nende igavevate lastega? Check! Ja kõrval igavlev, oma toolile mitteäramahtuv, laiutav ja nihelev vanem soliidne meesisend? Vägagi olemas!
Pärast tegime väikesed maasikamargariitad ja siis sadasime sisse ühele tundmatule sünnipäevapeole Kalamajas. Ma naersin, et kui ma oleks max 20, oleks viimane kuidagi mõistetav või OK, ent praegu... Muahahahhahaaaaa.
Muide, pikas punases kleidis ringi lehvides ei jää märkamatuks. Raudselt. Mingid suvalised inimesed hakkasid mind tänaval pildistama, seda esiteks. Või kuuendaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar