Ausaltöeldes on see nädal päris ebanormaalne olnud ja ma olen väga väsinud olnud. Üksjagu ületunde, palju sahmimist, väga palju jamamisi ning meeletutes kogustes väikesi detaile nõudvat tähelepanu. See nädal on olnud nii pikk, et selle esimest poolt ma ei mäletagi. Ausalt.
Aga neljapäeval olin ma nii väsinud, et ei suuda seda sõnadega kirjeldadagi. Otsustasin siis, et pea on nii paks, et pean tulema jala koju ning kuna korraks läks olemine paremaks, ka jooksma minema. Läksingi. Ja oi, kui halb mõte see oli. Ma ei jaksanud üldse joosta, pea hakkas valutama, ähkisin nagu tiisikusehaige ning kõige lõpuks avastasin, et ninast voolab verd. Ikka ei maksa kuhugi minna, kui organism ütleb, et jaksa.
Veel tapsin ma oma telefonil ühe olulise nupu ära. Niiskuskahjustusega. Homme viin parandusse ja loodan parimat.
Ja siis veel seda, et käsi on lihase ülepinge tõttu jälle kinni. Ning pea valutab kogu aeg. Elan praegu valuvaigisti mõjust valuvaigisti mõjuni. Nädalaid juba. Ei, kuid. Kuna viimase nädalaga on ilmnenud, et mitmed mu lähedased sõbrad on väga masenduses või isegi depressiivsed, otsustasin arsti juurde minna, et enne asjade halvenemist sarvist saada ja end halvimast päästa.
Nii, kõik vist.
Ahjaa, ma tapsin hiljuti kellegi jälle ära oma unes. Ja sõitsin hotellisuuruse helikopteriga, mis tegi surmasõlmi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar