Hüpnoos

See nädal on olnud täiesti ebanormaalne. Selle lõpetas eilne Aldo Järvsoo ja Liisi Eesmaa moeshow ja Tanel Veenre ehete näituse külastus teletornis. 

Ma päris ausalt öeldes ei osanudki sellelt midagi oodata, ent kindlasti ootasin ma stiilseid külalisi ja ulmelisi ja imelisi kleite. Pettusin mõlema osas ikka vägevalt. Jah, minu töökeskkond on selline, et ilmselt näen ma seal oluliselt rohkem väga stiilipuhast stiili, edgy- stiili ja hoolimatut stiili, kui keegi teine terve eluaja peale kokku, mis kindlasti on muutnud ja mõjutanud ka mind. Nii mul endal polnudki keeruline end selle ürituse tarbeks riietada, ent üllatusin ma juba oma kaaslasi nähes ja veel rohkem teletornis kaaskülalisi vaadates. Jah, ma langesin sinnamaale, et küsisin oma sõbrannadelt, kas inimesed käivadki nii riides. Kunstimaailmast eemalseisvad inimesed olid riides kas väga ülepakutult (stiilis mida rohkem värvi, ehteid, soenguid ja läiget, seda parem), maitsetult (stiilis, mida kallim bränd, seda kindlamini hea maitse ja garanteeritud stiil) või täiesti kontoristiilis. Glamuuri ja überstiili kohtas vähe ja need olid kollasest meediast tuntud inimesed. Aga minu jaoks läks olemine paremaks ja normaalsemaks, kui saabusid tuttavad kunstimaailma tegelased, siis tundsin, et okei, nüüd olen ma ka täiesti normaalne siin pildil. Mitte, et ma mingi röögatuse omale selga oleks vedanud, vaid vastupidi- minimalistlik, ent stiilne. 

Aga moeshow ja näitus olid küll tõeline pettumus. Ehtenäitusel polnud absoluutselt mitte midagi uut, see stiil ja joon on varem nähtud ja tema praegune käekiri. Pigem ma nimetaks seda suure reklaamiga inimestele oma loomingu nina alla toomiseks, et noh, nüüd näed, osta ära. Ärge saage must valesti aru, mulle väga meeldivad tema ehted ja jumala eest, ma tahaks paari tema kõrvarõngaid omale väga, ent kui me räägime kunstist koos moekunsti ja viimase hooajalisusega, siis, pardoon, midagi oli valesti.

Ja siis show. Suur haigutus ja pettumus. Peale showd ennast ma mõtlesin, mis mus täpselt pettumuse valmistas ja jõudsin järeldusele, et ilmselt pole asi ainult nendes kahes, vaid laiemalt Eesti moekunstis. Eksimatult võis ära tunda, et see show osa on Liisi ja see Aldo oma. Mitte ainult kummagi käekiri polnud äratuntavad, vaid kõik oli nagu copy-paste juba varem olnust. Otsiti aga vanad head lõiked jälle välja, lihtsalt uus kangas läks loosi, võibolla ainult natukene mängiti pikkusega, mis enne oli lühike, on nüüd pikk ja vastupidi. Aldol olid küll kleidid, millel olid juuksed pandud õlakuteks, mis langevad kätele, pikki varrukaid moodustades ja ma ei mäleta, et oleksin seda varem näinud, ent see oli ka kõik. Isegi nende peaehted olid varem nähtud. Tõeliselt igav. Aga jah- peale mõttepausi pean ütlema, et ka teised eesti moekunstnikud, need raskekahurväkke kuuluvad, on nii äratuntava käekirjaga, et võiks vanduda, et nad kasutavadki hooajast hooaega ja aastast aastasse sama lõiget. 

Muidugi, küsimus võib vabalt olla selles, et mitte neil ei jagu ideid, visiooni ega loovust, vaid siin ei jagu lihtsalt inimesi, kes suudaks omale seda novaatorlikkust ning haute couture'i osta, kes sellest huvituks. Millega ma tahan öelda, et see moeshow oli päris kindlasti kohe pret-a-porter. Käesoleva hooaja oma. 

Haigutus.

Koht ise ja catwalk olid kahtlemata viimase peal ja suurepärased, punktid selle eest. Ja üks Liisi kleit sealt teenis mu huvi ja ihalduse.