Eile käisin ma ühe restorani suveterrassi avamise peol. Viimasel hetkel mõtlesin, et ei viitsigi enam minna, parem jään tööle ja teen ületunde. Eksole!!! Aga ei, ikka läksin. Üllataval kombel nägin ma seal isegi paari tuttavat, kuigi olen sellest valdkonnast ju juba mitu aastat eemal olnud ega oleks arvanud, et see võimalik on. Ja siis ma seisin seal- keset kesklinna, ümberringi inimeste sagin ja rõõmus jutuvada, mõnus muusika, päris minu ümber mu sõbranna ja kunagised sõbrannad ning päike paitamas ja tuulekene jahutamas ning käes jahutav pudel õlut. Oli korraga jumalik tunne ning samas üllatus, et Tallinna kesklinnas saab tipptunni ajal nii end tunda. Aga see, et ma mingi hetk selle tunde ära registreerisin, vot see on eriti lahe! Siis on nauding hetkest seda vägevam.
See nädal on üldse kohtumisi, käike ja inimesi täis olnud. Täna tulevad mulle näiteks külalised ja kolmapäeval käisin MLP-ga õlut joomas. Dringis. Naersime enne kohtumist, et lähme otse peale tööd pubbi õllele, väga inglaslik asi, mida teha. Aga kui kohe peale meid hakkas uksest sisse sadama mitu lauatäit täiesti ülikonnastatud meesterahvaid, siis see võrdlusmuie kadus suult. Hämmastav on see, et sellistel hetkedel ma mõistan, kuivõrd oma töö-kodu marsruudil ma olen väga pikka aega olnud ja inimesi ning moodsa tallinlase käitumisharjumusi või tavalist olekut pole märganudki. Nii on hetked, kui ma satun selle keskele ja saan seda kõrvalt vaadata, eriti vinged. Justkui oleksin turist kuskil mujal. Või nagu safaril hästivarjatud peidikus eriti haruldastele isenditele väga lähedal.
Ehk et väga-väga vinge!
Ja esmaspäeval käisin Kalal külas. Veel viimaseid hetki tema kodus.
Ahjaa, homme ja ülehomme vedel ma kodus patjadel, kübar peas ja bikiinid seljas ning... teen tööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar