Aegajalt on minus ikka veel seda Kala sissesöödetud mentaliteeti alles, justnagu peaks kogu aeg midagi tegema. Ei pea ju. Vanasti suutsin ma väga rahulikult ka iseendaga aega viita ja tunde ühel kohal passida, lugeda, mõelda, mõnuleda või aja kulgemist vaadelda. Aga ennekõike mõelda.
Kalal oli vaja kogu aeg kellegagi koos olla, kellegagi koos midagi teha või kuskile minna. Kogu aeg käis mingi faking action, ninast veri väljas jooksmine ja toimetamine. Hinnaga, et mul enda jaoks polnud üldse aega, ma ei saanud maha istuda, ma ei saanud oma asjadega tegeleda.
Kui me siis lahku läksime, oli alguses see virr-varr ja muster muidugi ikka sees. Kui saabus nädalavahetus, oli mul meeles, et siis PEAB midagi tegema ja kellegagi koos olema, muidu pole nagu päris see, muidu nagu polekski nädalavahetus korda läinud. Aga tasapisi ma hakkasin asendustegevusi leidma ja lõpuks polnud mul mingit probleemi sellega, et reede õhtul kell 10 magama minna või laupäeva õhtul üksi kodus telekat vaadata. Mis siis! Peaasi, et endal on hea, ise olen puhanud ja rahul.
Ja nüüd, daamid ja härrad, võin ma vist lõpuks öelda, et ma olen otsapidi sealmaal, et suudan jälle südamerahus üksinda tunde ja tunde ühel kohal istudes veeta, lugeda, päikselaigus pikutada, ilma nautida ning oma mõtteid mõelda. See leppimine ja õiges kohas otsapidi tagasiolemine on nii hea. Just hea tunne ning hea ka selle märkamise ja äratundmise tõttu.
Hea on ka see, et nüüd saan ma lõpuks üksi omaette olla, iseendaga pikki monolooge, vahel ka dialooge pidada ning kuulata, mis mu igapäevas kujuneb minulikuks, harjumuspäraseks, rutiiniks ning meeldivaks. See iseenda kuulamine ja selle järgi talitamine on nii mõnus tunne. Varem pole ju päris nii mitte kunagi olnud.
Rahu ja vaikus, ise ja omaette. Algul veidi võõras, nüüd nii oma ja hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar