Eile tegin ma midagi esimest korda elus- käisin maijooksul. Nojaa, tegelikult käisin ma seal kõndimas, ent sellegipoolest tubli. Tempo oli päris hea ja 7 km on tegelikult ikkagi päris arvestatav vahemaa. Kiiremaks kõnniks. Arvestades, et ma jalutan viimasel ajal päris tihti ja ka jooksen, siis ma arvasin, et see on käkitegu. Tegelikult pean tunnistama, et õhtuks oli jalgu ikka natuke tunda ka. Kuigi ilmselt on sellel oma väike osa ka Kalamaja päevadel käimisel ehk siis veel kõndmisel.
Kui maijooksul oli lademetes naisi ning hoolimatust üksteise osas- kepikõndijad ei hoolinud sellest üldse, kas nende kepp maandub kellegi jalal või mitte ja lapsevankritega mammid sõitsid oma vankrite ratastega teistele lihtsalt julmalt selga, siis Kalamajas oli jälle omamoodi naljakas. Mingi laat, kus müüdi lademetes ehteid ja vidinaid ja siis letid, letid ja letid toiduga. Ja siis hoovid lavadega. Jättis kuidagi ebaloomuliku mulje. Ning loomulikult oli seal lademetes habemete ja vingete autfittide ja prillidega hipstereid.
Aga muidu ei teinudki ma justkui mitte midagi. Aga mõnikord on nii ka hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar