Mul on üks kaelakee, mis on mulle eriti armas ja kallis, kuigi mingit rahalist väärtust sellel esemel kahtlemata pole. Ma ostsin selle ühelt kunstilaadalt ja teadsin, et pean selle saama, kohe, kui seda nägin. Mis siis, et see maksis ehk veidi rohkem, kui ma oleksin soovinud maksta ning ilmselgelt rohkem, kui materjalid saavad väärt olla. Mis sellest!
Ah et milline ta välja näeb? Ta on väike ristkülik, mille kett kinnitub ristküliku külgedele ning keti ühes otsas on mingi väike helme moodi asi. Aga oluline on see, mis ristkülikul on- pilt käsi laiutavast ja vestluses olevast Woody Allenist, justkui kaader telekast, ning all on justkui subtiitrid "all I have in life is my imagination".
Sest mul on kogu aeg olnud väga kirju ja rikas siseelu, kujutlus- ja mõttemaailm. Lihtsalt ma ei ole seda vist väga välja rääkinud.
Inimeste reaktsioon mu ehtele on üldiselt väga leige. Mõnikord tõmbab selle visuaal nende tähelepanu, ent kui nad näpud taha sellele saavad, kaob nende huvi momentaalselt või kui nad loevadki teksti, kehitavad nad vaid õlgu või pööritavad silmi, et sihukese asja ostsidki või ning vahetavad teemat. Isegi, kui ma ütlen, et justnimelt teksti, selle mõtte pärast ma kee ostsingi.
Olen umbes kaks korda näinud tuliselt kaasaelavat ja äratundmist näitavat reaktsiooni. Üks neist oli juba väga ammu, teine oli kolmapäeval. Ja hetkedel, kui ma näen kedagi, kellele see kee ja just mõte ka meeldivad, on tunne, nagu liidaks see meid selle inimesega momentaalselt või justkui saaks öelda, et ohhh, minu inimene.
Väikesed asjad, ent oi, kui olulised. Muidugi ma elaks edasi, kui need mul kaoks, ent ärge arvakegi, et ma kaotuse peale nutma ei hakkaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar