Selle aasta alguses oli mul periood, kus ma lagunesin koost. Ikka väga äkki ning väga väikesteks tükkideks. Kõik oli must, sünge ning otsa ja väljapääsuta. Ulusin nagu napakas. Ma arvan, et see, et selline asi üldse juhtus, üllatas ennekõike mind ennast just kõige rohkem. Ma ei olnud tabanud, et ma nii... kuskil ära, kaelapidi sees olin, et selline asi üleüldse juhtuda saaks. Ent ühel hetkel lihtsalt oli kõik pekkis, valesti ja halvasti ning ma võtsin sealsamas vastu otsuse, et nii mina edasi minna ei saa ega taha. Ise ikka veel salamisi lootes. Ma mäletan väga selgelt ühte momenti suhteliselt oma otsusele järgnevast ajast. Seda pitsitust, agooniat ning krampi kõhus. Ja iseenda mõtet, justkui lohutust iseendale- iga järgneva hetkega ja päevaga läheb ainult kergemaks. Järgmisel päeval paningi tähele, et ongi kergem. Ja täna, mitu kuud hiljem, panin tähele, et on palju kergem. Või kui kristalselt aus olla, siis nüüdseks pole sellest tundest enam mitte midagi alles. Nagu pole ka sellele eelnenud suurest eufooriast.
Nii et läheb paremaks, ma luban, et läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar