7. mai 2014

Üheksatollised naelad

Käisin eile Riias. NIN kontserdil. Ja see oli täiesti uskumatu käik! Ma olin piletid ostnud koos Kalaga ja me reisisimegi Riiga ja tagasi koos ning jagasime hotellituba. Aga lisaks meile olid samal kontserdil ning hotellis ka L1 mees oma sõpradega ning me veetsimegi kogu ülevaloldud aja koos. Ma ei teadnud, et nad samas hotellis on, seda lahedam oli peale asjade hotelliviimist ja linnapeale enda asutamist avastada, et tuttavad kujud seisavad vastuvõtus. Niikuinii oleksime koos aega veetnud, et sedasi oli lihtsam ja mugavam. Ning seda naljakam oli täna hommikul, kui olin läinud hommikusööki sööma, istuda maha ja avastada, et sama seltskond tuleb just samal ajal sisse. 
Me naersime ja naljatasime, rääkisime tõsistel ja lõbusatel teemadel ning sõime häid kohalikke toite ning jõime kohalikku õlut. Ja ma rääkisin nii paljude inimestega nii palju ja nii huvitavatel teemadel, et mul ei jagu enam omadussõnu selle iseloomustamiseks. Miks mul täna hommikul FB-s rohkem sõpru on, ma päris hästi ei mõika, nagu ka seda, miks ma paarile inimesele oma telefoninumbri andsin, ent eile oli kõik lõbus, me olime parimad sõbrad ja kõik oli vahva, ju siis oli vaja. Mis sest ikka kahetseda.
Energiat andis see käik juurde tohutult. Rebis argipäevast, tööst ning rutiinist välja, virutas labidaga vastu pead ning andis kena sõõmu positiivsust. Pani ka veidi mõtlema mõne asja peale, ent sellest enam andis ikkagi rõõmu.
Ja kontsert? Oli väga vinge.

Kommentaare ei ole: