Pärnus olles tuli teemaks see, kui oluliseks keegi kingituste saamist hindab. Ennekõike oma armsamalt, ent ka üleüldiselt.
Mina isiklikult ei pea seda oluliseks. Ma ei oota mingiteks tähtpäevadeks või üleüldse mingeid kinke. Tegelikult lausa vastupidi- ma olen saanud nii nõmedaid kingitusi, et raske on olnud end tagasi hoida ja mitte küsida, mis kinkijal arus on olnud või kellele mõeldes see ostetud ongi. Ehk et lihtsalt žesti üle "Ma tegin sulle kingituse, ole nüüd õnnelik" ma kindlasti kohe ei rõõmusta ja pigem viib see kingitegija suhtes olevast austusest mitu pügalat maha. Parem jäta kingitus tegemata, kui sa pole absoluutselt kindel, et see on minulik ja meeldiks mulle, kui et teha seda lihtsalt kinkimise või kohustuse pärast.
Aga näiteks lilli mulle meeldib saada. Peaaegu et igasuguseid, ent ennekõike oma lemmikuid. :)
Ja miks ma seda kõike üldse räägin? Just seetõttu, et see oli Pärnus teemaks, kas ja kui palju keegi meist kinke oluliseks peab ning kes arvab olulisemaks hoopis koosveedetud aja või kes armastab kõrvadega. Ning ka seetõttu, et ma sain eile kingituse- üks "sõber" oli käinud Belgias ja tõi mulle sealt mingi väikse dekoratiivse, seinal käiva suveniirtaldriku. Ma tõesti ei soovi ega suuda seda kommenteerida. Hea, et vait suutsin püsida seda jõllitades ja vastu võttes. Kingitusi vastu võtmata jätta pole vist ju viisakas? Või on?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar