Käisime ükspäev lõuna ajal töökaaslastega lähemalt vaatamas MannaLaRoosat. Pildi pealt oli see jätnud endast oluliselt kitšima, kirjuma ning tihedama mulje, ent õnneks oli see tegelikult palju rahulikum ning stiilsem. Ma pean isegi ütlema, et see oli humoorikas. Sõna, mida ei arvaks, et võiks sisekujunduse kirjeldamisel kasutada, ah. Menüü oli lühike ja pigem kallimapoolne. Ka lõunapakkumine polnud väga soodne ning kahjuks oli portsjon isegi meile, naistele, väike. Aga ainuüksi sisekujunduse pärast soovitan küll seda kohta vaatama minna.
Arvutisaaga pole veel kusagile välja jõudnud. Kui vahepeal tundus, et ohhoo, päris kiiresti läheb kõik, siis selle nädala algusest on see hoo maha võtnud ja midagi ei juhtu enam. Mistõttu kasvab minus protestivaim ja ma ärritan end juba ette üles, et õigel ajal ikka suudaks karjuda. Ma tõesti paraku kardan, et just seda ma seal tegema peangi, et mitte tünga saada.
Eile käisin ma oma sõbranna juures külas ja seal tuli välja, et meile mõlemale meeldib väga Coldplay ning et neil tuleb varsti tuur. Väga väike ja ainult kesk-Euroopas. :( Sinnaminek on VÄGA kulukas. Eriti kontekstis, et ma lähen kaks kuud hiljem uuesti reisile. Väga-väga kahju, muidugi.
Ja kui ma sõbranna majast väljusin, sõitis uksest mööda just Bosch, kes samas majas elab. Heheee, tõmbasin talle kohe traati, et võtku mind kaasa ja viigu vähemalt linna, kui mitte koju. Ja nii ma saingi kellaaja kohta überkiiresti koju. ;)
Täna lähen ma kontserdile. Natuke nagu can't wait!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar