"Kas sa ei muretse?"
Sellist küsimust kuulsin ma eile. Ei, ma ei muretse.
"Miks? Kas sa ei muretse sellepärast, et miks sa ei muretse???"
Kummaline, kas pole? Mitte ainult see, et ma ei muretse, vaid rohkem see, et okei, ma ei muretse, ent keegi tunneb muret, kas see, et ma ei muretse, ei pane mind muretsema. Mhmmm... No et kas mul on ikka mõistus korras, sest normaalne või tavapärane oleks sellises situatsioonis (millises? miks see situatsioon justkui ebaharilik või leepramaiguline peaks olema???) muretseda endal seljanahk seljast lahti. Aga mina ei muretse. Järelikult on kummaline. Järelikult on midagi väga valesti.
Olgu, mõtlen korraks selle peale.
Miks ma ei muretse? Sest mul on selline väga hea ja kindel ning rahulik tunne. Mu sisetunne ütleb mulle, et ma võin ja pean rahulikult võtma. Et mul pole vaja hulluks minna. Ja ma kuulan oma sisehäält. Ta on mind veennud nüüdseks juba küll, et ta teab küll asjadest päris hästi ja tal on õigus. Nii et ma kuulan. Lasen asjadel ja ajal minna ning triivin rahulikult ümbrust nautides. Ja ei muretse, sest ei tunne, et peaksin seda tegema. Võibolla veel, võibolla üldse mitte.
Kes teab, võibolla juhtub juba homme midagi sellist, mis toob midagi, mille pärast pead vaevata.
Seniks aga- võtan rahulikult. Võtke te ka, mõjub tervisele väga hästi. Ja pekki, ärge murtsega sellepärast, et ma ei muretse, et ma ei muretse!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar