Üleeile õhtul helistas mulle L1 ja küsis, kas ma saaks järgmisel päeval, st eile, ta lapsi mõned tunnid hoida. Sain ja olin rõõmuga nõus.
Nojaaa, kui ma kohale saabusin ja mind üksi jäeti, siis korraks mõtlesin ma küll, et issand jumal, millega ma ometi nõus olin??? Kuidas ma nad kaklemisest lahus hoian? Kuidas ma neid kuulan, kui nad konstantselt räägivad mõlemad korraga, pöördudes otse minu poole ja esitades küsimusi? Aga me saime suurepäraselt hakkama ning lõpuks mängisid nad päris pikka aega kahekesi koos. Mina, loomulikult, olin kas rohkem (alguses) või vähem (mängu arenedes) osa sellest. Kui L1 helistas, et kool sai nüüd läbi, kas ma olen veel elus ja ma ütlesin, et jaa ja lapsed mängivad kahekesi koos, siis ta ei suurnud ära imestada, kuidas see võimalik on ning mida ma nendega tegin. :)
Kui L1 kodus tagasi oli, läksime kõik koos ta mehe tööle, et süüa saada. Uue-Maailmas oli nimelt kodukohvikute päev ja ta oli seal oma putkaga väljas. Seal nägin ma esimest korda tema äripartnerit, kellest ma olin kuulnud aga kellelgi ei tulnud pähe meid tutvustada ja esimest korda elus ei julenud ma ise seda kah teha. :D Mitte, et ta nii jube oleks. Vastupidi. ;)
Ja õhtu lõpetasin ma hoopis oma linnaosanaabri juures eurovisjooni vaadates. Või noh, me vist rohkem panime rõhku lobisemisele ja veinile kui nendele lauludele seal. Kell oli 5 hommikul ja väljas täiesti valge, kui totaalselt purjus mina ära koju kakerdasin. Enda meelest tulin ma täitsa mööda kõnniteed, ent oma kummikuid vaadates ei saa ma selles kindel olla. Nende põhjal tundub, et tulin mööda künniteed. :D Ou, ja mu võõrustajal oli papagoi. Ma pole mitte kunagi kedagi teadnud, kellel oleks papagoi või mõni muu lind olnud, seetõttu ma alguses kartsin väga. No et ta lendab mulle pähe ja hakkab nokkima või midagi muud õudset. Aga tegelikult oli ta väga lahe ja tema vaatamine oli täiesti teraapiline tegevus. Uskumatu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar