Tähendab, mul on siiani selline tohutu nõrkus ja jõuetus peal ning ma ei jaksa isegi tervet tööpäeva tööl vastu pidada. Ja noh, pärast jaksan kodus ainult külili olla, isegi vetsu minek on tõeline enseületus. Mina ei tea, mis värk on. Maganud olen ka võrdlemisi halvasti.
Selles kõiges on ka vähemalt üks hea asi- ma tean, kuidas ma saan endale jalad alla virutada ja toimekas olla. Selleks pean ma pärastlõunal ära jooma veel ühe tassi kohvi ning millalgi veidi hiljem jooma ära purgitäie kokakoolat. Mõjub! Poleks ealeski uskunud.
Muidu pole vahepeal midagi märkimisväärset juhtunud, sest ma olen aega viitnud diivanil külili olles ja endaga diskuteerides, kas peaks ja jaksaks üles tõusta või äkki ikka ei juhtu sellest midagi, kui ma ei jaksa. Või äkki ikka jaksaks. Päris mitu korda ei olegi jaksanud ja olen tagasi pikali heitnud. Jõle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar