Bonjour! Comment ca va?
Olen tagasi suviselt kuumast Pariisist ning seda otse päris külma Tallinna. Pariisis läks ilm iga päevaga soojemaks, kulmineerudes neljapäeval tohutu kuuma ja leitsakuga, temperatuur oli raudselt vähemalt +28 ning reedel koju jõudes oli siin piisavalt külm ning sadas vihma, et kerge kreeps saada.
Reisist rääkides, tagasitulles veendusin, et see minemisel ilmnenud halb reisikarma õnneks ei kuulu mulle, sest neljal meie grupist, kes esimese osa tagasisõidust pidid meist ülejäänutest hiljem tegema, ilmnes jõhkraid takistusi ja nad jõudsid koju tagasi üle 8 tunni plaanitust hiljem. Hea on see, et vähemalt ei pidanud nad ööseks Pariisi imepisikesse väravaalasse jääma.
Reisist rääkides- seltskond oli meil pooleks imelik ja hea. Minu toakaaslane, umbes 45 aastane naine, ning mu lennukikaaslane, umbes 50 aastane mees, olid väga suurepärased tüübid. Toakaaslasega sai hotellis asjalikku juttu aetud ja naerdud, lennukaaslasega sai samuti mõnusat aega veedetud. Kahjuks ei veetnud ma oma päevi nendega koos, kuigi see oleks mulle ilmselt vähemalt osaliselt rohkem meeltmööda olnud. Ma liikusin ringi kahe oma töö inimesega, kes mõlemad on sellised vaiksed ja rahulikud ning mõnel korral see veidi väsitas ja ärritas mind. Näiteks siis, kui me esimesest päevast ja teise päeva esimesest poolest väsinuna kõndisime ostutänaval, kuhu me spetsiaalselt kohale sõitsime, umbes tunnikese ja mitu kilomeetrit ning jõudsime välja tänava lõppu. Ma küsisin, et oota, mida, kas me kõndisime vales suunas ja nemad vastasid, et jaaa, kõndisime jah. Ja et nad said sellest kohe aru. Nagu.... Hingasin sügavalt sisse-välja, lugesin mõttes numbreid ja ei öelnud kuuldavalt midagi.
Juba esimesel päeval käisime me peaaegu kõik vaatamisväärsused, mida näha tahtsime, läbi ja olime õhtuks surmväsinud. Teisel päeval käisime ülejäänud vaatamisväärsused läbi ja poodlesime. Nii imenatukene. Ma peaaegu et ei saanudki midagi. Ehk siis- ma pole tulemusega rahul. Kolmandal päeval me kõndisime võimalikult vähe, käisime Seinel paadiekskursioonil ning sattusime getosse. Võtsime aga kaardilt kõige otsema metroo Montmartre'le ning voila, getos me olimegi. Pärast teistele rääkides said need kreepsu ja ütlesid, et igas turistijuhises on kirjas, et sinna kanti ei tohi minna. Aga meie seda ei teadnud. Tõele au andes see metrooliin küll kuidagi getole ei viidanud ning ehmatus saabus alles metroost maapinnale tulles. Pääsesime tänu ühele väiksele, tudisevale ja kepiga valgele vanamehele, kes ilmselt adus, KUI vales kohas me oleme ja et me oleme turistid, kes üritavad kiiresti kaarti lugeda turvaliselt vastu maja seina toetudes ja samal ajal ümbrust jälgides. Papi juhatas meile kähku tee kätte ja paari kvartaliga oli geto läbi. Ja milline vaade sealt kiriku juurest linnale avanes! Igal juhul väärt käik!
Hotell oli väike, armas, osaliselt räpakas. Meie tuba oli nii kitsas, et suurem inimene ei oleks voodi otsast teisele poole voodit pääsenud. Duši all oli isegi minul raske end ümber pöörata ilma veekraani kinni nügimata. Samas olid kolm meie seltskonnast uuemas osas, kuhu pääsemiseks tuli läbida imearmas taimedest üleküllastunud sisehoov. Nende toad olid suuremad ning vannitoad samuti. Kõik sealsed ööd saime magada avatud aknaga. Ja lift! Nii väike, et kaks inimest mahtus vaevu sisse, seinal aga kirjas max 4 inimest ja 300 kg. Ma tahaks näha seda nelja inimest seal liftis!
Muide, viimasel päeval pidin ma päikesepõletuse tõttu kandma kampsunit. Pluss vähemalt 28 juures!
Ja loomulikult tegime me reisil, nagu eesmrk oligi, ka tööd hoolega. Nii et väga tegus ja aktiivne nädal.
Lõpuks kodus, soovisin ma öösel südamerahus magada täpselt nii kaua, kui vähegi suudan ning laupäeval mitte kõndida. Aga ärkasin ma telefonihelinale kell 11 hommikul ning pärast selgus, et mul oli telefonis juba 7 vastamata kõnet! Vot nii hästi magasin. Oleksin muidugi hea meelega veel kauem maganud, ent polnud pääsu, tuli tegudele asuda ja asjalik olla. Vastupidiselt soovidele. Mõnikord lihtsalt elu teeb ise oma parandused sinu tehtud plaanidesse ja nii lihtsalt on!
Aga väga lühidalt- mulle meeldib Pariis, ühistransport on kallis, ent lihtne, loogiline ja kiire ning tõepoolest ei räägita seal praktiliselt üldse inglise keelt. Ausalt, inglise keele oskaja on totaalne ja väga harv erand, mida näeb päris harva. Ja valgeid inimesi näeb kas Champs Elyseel või tipptunnil metroos. Muid värve näeb kõvasti rohkem igal pool. Ja rollereid ja mootorrattaid on seal tohutult, pea kõigil autodel on mõlgid, pargitakse vastu üksteist, kohalt väljasõiduks tõesti lükatakse teisi autosid ning autod on väiksed (seejuures on väga tüüpiline ja populaarne ning ka igati loogiline Smart).
Ja nüüd, endiselt veel Pariisi ajas olles, ära magama.
Lõpetuseks üks laul, mis hakkab esimese kuulamisega juba kollitama. Kahtlustan, et selle suve hitt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar