Keera ots ümber! Muuda viimasel hetkel meelt! Liigu vastassuunas! Sellise sisuga on olnud mu viimased uned. Kummaline. Väga mitu ööd järjest.
Täna õhtul, täpselt kell 3veerand 11 sai mul tõeliselt siiber ja ma otsustasin, et nüüd tõesti on kõik ühe tüübiga. Ma ei viitsi seletada, sest see on nii igav. Tühi. Ja tühine. Lisaks sellele, et ei paku mulle pinget. Nii et jaa, ma jalutan sellest minema. Kuigi ma ähvardasin seda korra varem ka, siis nüüd ei aita enam küll miski mu meelt muuta. Isegi mitte kino.
Eile õhtul sain ma aga sõber Boschiga kokku ja nägin palju-palju-palju tähti ja nii mitut langevat tähte. Ma ei osanud midagi soovida, pea oli täiesti tühi. Ma olen hetkel nii rahulik ja rahul, et ma ei oska enam midagi juurde tahtagi.
Siiski, nädalavahetusest olulise osa võttis reisikaaslastega ja reisibürooga suhtlemine, info liigutamine ühest suunast teise ning reisikaaslaste maharahustamine homsete annulleeritud mõlema lennu osas. Ja muidugi kohvri pakkimine. Kuhu ma lähen? Pariisi! Kauaks? Ei ütle, et te ei saaks vahepeal mu korterit tühjaks teha! Aga seda ütlen küll, et lähen tööasjus, mitte puhkama ning meid on kokku 10.
Au revoir!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar