Eile käisin ma kontserdil. Istusin nagu totakas seal, konstantne naeratus ees. Mulle meeldisid nii kontserdid, see, et ma kodust väljas olin, see, et ma koos oma sõbrannaga olin ja see, et ma inimesi nägin. Omamoodi oli imelik ka- inimesed. Ja palju! Ja neid sai lähedalt vaadata! Kui ma selliselt mõttelt end avastasin, siis ma mõtlesin küll, et stopp, oota mida??? Ma vist olen jah natuke liiga palju viimasel ajal omaette olnud ja ülejäänud maailmaga on tekkinud mingi distants ja eraldatus. Teisi inimesi näen ma ainult hommikul ja õhtul bussis ja toidupoes, ent sel juhul olen ma lihtsalt justkui nendega koos, ent siiski oma mullis. Tööl lasen ma inimesed justkui oma ruumi sisse, aga need on ka justkui oma inimesed. Igatahes- vaatasin seal eile neid inimesi ja mõtlesin, et oi nuga, väga põnev. Aga jumala eest, ärge ainult midagi minust tahtke. Ja mõnel korral pidin selle nimel ka vaeva nägema, et nad tõesti ei tahaks.
Ainus jama, mis selle kontserdiga tõsiselt oli, oli see, et mul oli juba enne kurk väga haige, ent rohtu mul kodus selle jaoks polnud, kontserdisaali jõudis vahepealt päris külm õhk avatud ukse kaudu ja mul polnud ei salli ega sooja jooki. Öösel või noh, varahommikul, ärkasin täiesti kohutava kurguvalu peale üles ja pidin endale teed tegema, et edasi saaks magada. See valu oli hullem, kui pärast mandlioppi. Täiesti jõle selline.
Aga pole hullu, umbes kuu pärast on mul ees veel üks kontsert ja soojema hooaja alates on plaane veelgi. Ehk siis- ärge minu pärast muretsege, küllap ma end jälle inimestega, ka meesinimestega, ära harjutan! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar