Nagu elus need asjad ikka käivad, siis on mul tervisega praegu täielikult vihma käest räästa alla situatsioon. Esmaspäeval olin kogus, eile käisin tööl, täna olen kodus. Ma sain eile oma hääle suuremas osas tagasi, kurk enam ei valuta ja täna öösel sain kenasti magada. Aga nüüd mul on räige nohu. Ma räägin- väljaskäimine on saatanast! :D
Teine mure on mul ka. Kuna ma olen vaikse järjekindlusega muudkui alla võtnud, siis nüüdseks on mul see probleem, et mõned mu lemmikasjad on suured. Ja istuvad seljas harjumatult ja ma isegi ütleks, et veidi halvasti. Lottis tagumikuga värvilised püksid ei ole ju kaunid! Või vööst alla vajunud ja seljas tiirutav seelik. Kuigi, ma avastasin, et nüüd saan ma paari džemprit kanda, mida ma vahepeal kuidagi ei tahtnud. Ja ilmselt pole kaugel enam ka see kaal, kus ma saan paari oma eriti ägedat kleiti kanda. Kuigi, need on sellised kevad-sügis-talv kleidid.
Ma olen oma unedes viimase umbes nädala jooksul näinud jälle ühte ja sama inimest. Kummaline. Kuna ta on reaalselt eksisteeriv ja käitub unes minuga halvasti, tuleb tast kiiremas korras päriselt lahti saada. Kuigi, las ma ütlen tänase une kohta, et see oli nüüd küll tõeliselt kummaline uni. Jummalasta tavaline on ju minna vanalinnas majja, mille trepikoda on väga keerdus, väga kitsas ja madal ja trepist liikumiseks peab seal baleriini painduvusega roomama. Ja veel seisin ma vettehüppetornis ning ei kartnud üldse ja plaanisin hüpata. Viimasel hetkel mulle vist meenus, et ma ei oska ujuda ja ma küsisin juba hüpanult, kas on väga sügav. Ta ütles, et täiesti okei on, aga pea hakkab sukeldudes valutama. Viimasel hetkel mõtlesin ümber. No umbes, et hüppasin juba, siis haarasin käega hüppelauast kinni ja tõmbasin end ise tagasi hüppelauale.
Hetkel kõik, ma pean minema nina nuuskama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar