Täiskasvanud vallalised ning nende kummaline maailm

Ma ei tea, kuhu ma vaimsel tasandil sattunud olen, sest tavaliselt olen mina see negatiivsete mõtete või eelarvamustega täidetud isend seltskonnas, nüüd aga vastupidi- positiivne ning täielik näiteks aastataguse iseenese vastand. Mul on praegu hea olla ning umbes viimane asi, millega ma oma pead tahan vaevata on see, kas ma leian omale uue mehe või mitte. Nagu kamoon! Kas elus mitte midagi muud polegi või? Tuleb välja, et pole.

Kohtusin eile lõuna ajal oma sõbranna L1-ga. Sedakorda linnas ning mitte tema juures, kus võiks juhtuda see, et ma hoopis meeste seltskonda satuks. Tavapärase "kuidas sul läheb" tiiruga jõudsime me suhtkoht kohe selleni, et mina vastasin, et mul läheb hästi, L1 imestas et ooo, kas mul on uus peika või käin kohtamas ning mina vastasin, et oh ei! Selle peale sain ma kompotina verbaalsest vastusest, L1-e ilmeksimatust siiraid mõtteid edastavast kehakeelest ning sinna juurde veel kristallselgest näoilmest kuulda ainult suurt pettumust, et polegi või. See ju küll kuskile ei kõlba ja on ebaõnnestumise märk. Viimase mõtte, ei hinnangu, edastas tema hoiak, ent see oli selgesti loetav ja mõistetav. Enne, kui ma üldse oma mõttega alustada oleks jõudnud, tundsin ma üht tunnet ja imestasin- no pagan, kas elu eesmärk on ja iseennast saab defineerida tõesti ainult läbi mehe ja laste?!

Ajalisel skaalal ilma suurema nihketa toimus ka vestlus minu ja AL'i vahel, kes on kah võrdlemisi hiljaaegu lahku läinud ning täielikult liimist lahti. Kui me kunagi veel väga hästi läbi saime, oli AL paadunud poissmees ega hoolinud ta ei tõsistest suhetest ega (hoidku selle eest!) lastest. Nüüd soigus ta mulle sellest, kuidas ilma armastuseta pole elu midagi väärt. Mees, kes elas tööle, kellele meeldis see ja ta võttis seda kui hobi ning võis sujuvalt sellega ka vabal ajal tegeleda. Küsisin talt täiesi üllatunult, kas ta tõesti mingit muud eesmärki ega väljakutseid oma elus ei näe ning tema oli minu küsimusest täpselt sama üllatunud kui mina tema jutust. Jah, ta leidis, et üksinda olemine ja elamine ei ole ikka inimesele loomupärane ja õige.

Ja siis R2, kes postitab FB-sse viimasel ajal postitusi stiilis, ma olen nii üksi, ma tahan armastust, ma tahan enda kõrvale kedagi. Kuigi aus, on see siiski veidi tobe ja… hale.

Pagan võtaks, kas maailma lõpp oli siiski ära ja see on viis, kuidas see väljendub? Mul on kurb kuulda, et inimesed end ise millegi olematu külge aheldavad ja end selle nimel piitsutavad. Kas maailm oleks siis tõesti niivõrd palju halvem koht, kus elada, kui seda peaks tegema üksi? Mitte miski ei muudaks seda elamisväärseks? Mitte miski ei suudaks rõõmustada? Miski ei anna elamisele mõtet?

Noh, vabandage väga, minu meelest oleme me oma moodsas ühiskonnas väga kaugele edasi arenenud  tolerantse suhtumisega nii vabaabieludesse, samasoolistesse paaridesse, lapsendamisse, kiiksuga stiilidesse, ülellia vabasse kasvatusse ja paksudesse. Miks siis ei võiks see okei olla, et keegi valibki endale sobivaks eluvormiks üksinda elamise või ei saa oma abielus teadlikult lapsi? Miks SEE ikka veel tabu on?

Või peaks ma saatma välja kirja oma sõpradele “Vabandan, ent võibolla peate te mind vallalisena veel aastaid taluma, sest see meedib mulle lihtsalt palju rohkem”? “Vabandan, et teie pidulaua ümber on paaritu arv kohti, sest mul pole kedagi ja ma ei taha kedagi kaasa võtta”?