Omamoodi naljakas, kuidas ümbritsev võib kas tuju luua või selle ära rikkuda ka siis, kui meeleseisund on justkui stabiilne ja kindel. Justkui surmkindlad faktid vaatavad sulle suurte tõsiste simadega otsa ja sunnivad küsima, kas hetkeseisund on ikka nii kindel, kui on tunne või tegelikult on ruumi kahtlusteks ja ümbermõtlemisteks.
Eile ma käisin teatris ja minu kõrval istus mees, kes rikkus minu jaoks terve esimese vaatuse. Ma adun, et mu pinginaaber häiris mind sedavõrd, et reageerisin tema reageeringule vastupidiselt ega suutnud hingata laval toimuvat täiel määral. Samas, aiman, et see võis olla ka see ringiga tagasitulemise koht, sest ükskord kinos rikkusin ma filmikogemuse ise ära ühe mehe jaoks. Küllap polnud siis väga hea film, sest ma aimasin mõned sekundid ette, mis täpselt juhtuma hakkab ja naersin mitmed sekundid ette nalja ära.
Teise vaatuse tarbeks istusin ma teisele, vabale, kohale ja nautisin etendust täiel määral. Laval oli staaride plejaad ning nad olid tõeliselt tasemel. Vassiljev ja Bubõrr. Nalja sai. Huvitavaid mõtteid sai.
Täna hommikul sobis aga justkui silmaauku mu aeglasesse ja väsinud hommikusse see, kui ma kaks korda end võileib poolel teel suhu mõttesse unustasin. Välissegajatest tingituna.
Esimene kord hõivas mu tähelepanu lennuk, mis tõusis otsaga minu poole, ent selle asemel, et paremale keerata, keeras minu poole ning selle asemel, et suur kaar teha, keeras järsult minu poole ning lendas väga minu lähedalt ja madalalt mööda. Küllap ma olen teadnud, et lennukitel on esituli, ent see tänahommikune lennuk oli kerges madalas pilves ja see esituli oli konkreetne vihk pilves, justkui selgelt nähtav, materjaalne objekt. Vaatasin lummatult ning huviga, mõtted sorteerimas mälestustest, kas ma olen enne sellist asja näinud. Selliselt siiski mitte.
Vaid hetkekena pärast seda algas raadiost üks lugu, mida ma olen varem ka kuulnud, ent see pole mu tähelepanu kunagi tõmmanud ja ma pole seda kuulanud. Täna, mingil kummalisel põhjendamatult põhjusel, ma seda kuulsin. Ja jäin suu ammuli kuulama. Sest see kõlas tuttavalt, ma teadsin seda lugu (mitte laulu, aga lugu laulu taga). Mis muud see teha saigi, kuigi panna kuulama, kas keerab enne lõppu teisele teele või läheb lõpuni välja minu juurde. Noh, praktiliselt ikka läks küll. See oli kunagisest minust. Näe, siit saad kuulata, kui tahad.
On meeldivam, kui miski raputab tavarutiinist välja, ent sel puhul on parem, kui raputus toimub meeldivama, informeerivama ning silmaringi laiendavama poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar