8. dets 2009

Intelligentsuse puudumine ei vabasta ega vabanda

Tänu uudistele ja pealkirjadele, mida ma loen netilehtedest, tean ma, et mingil osal eestlastest polegi enam perekonnanimesid. On hoopis nime juurde käivad nimetused, mille järgi konkreetset inimest ära tunda. Nagu vanasti, millalgi enne seda, kui me perekonnanimed üldse saime.
Ma ei tea, kas see perekonnanimedest loobumine on tulnud suurest tahtmisest oma juurte juurde naasta või siis radikaalsest ökostuvast mõtteviisist või mõnest maatõugu usust hoopis. Ma tõesti ei tea. Aga suundumust on nüüdseks juba tunda küll ja ma olen tõeliselt mures. Sest kui asi areneb ja lõpuks olen ma kas üks väga vähestest, kellel perekonnanimi alles või käsib Edgar, siis millise lisandi mina oma eesnimele võtan, et ma ikka äratuntavuse säilitaks? Kas peaks see olema kohanimeline või tööalane või välimusepõhine?
Hea uudis on muidugi see, et minu eesnimega pole ringvel veel ühtegi nime. Nii et ma võiks esimene olla.
Eeskujud on muidugi väga internatsionaalsete lisanditega ja ma pole kindel, kas ma küünin samale tasemele Staarmeikari, Staarfotograafi, Staarstilisti, Farmigabrieli ja Baariliisiga...
Olen mures.

Kommentaare ei ole: