No ma olen nüüd tagasi siis sealt kohati 7m alla merepiiri riigist.
Teen lühikese ülevaate ka, eksju.
Kolmapäeval pidin lennujaamas hiljemalt kell 5.30 olema ja minema läksime 6.45. Kohale jõudes sõitsime Utrechti, kus panime oma asjad tuppa ja asusime tööle. Muide, hotellis arvati, et kui meil on kahesed toad, siis on jumalasta normaalne anda kahepeale üks võti. Kui meie rühmajuht küsis võtmeid juurde, öeldi talle alguses ei, ent kuna nad nägid meie üllatuseseguseid šokis nägusid, saime me siiski oma võtmed. Muide, meil oli kokku 15- 14 naist ja 1 mees. Viimane oligi meie grupijuht. Tema oli toas üksinda ja tema sai ka kaks võtit. Ma küll pärast küsisin talt, miks, et kas ta on kahestunud isiksus, ent tema ainult naeris südamest selle peale.
Igatahes jooksime me meie hotelli läheduses olevasse rongijaama ja sõitsime Haagi. Seal me olime paar tundi vist. Siis tuldi meile bussidega järgi ja me läksime Zoetermeeri, kus me olime 1,5h. Nagu võib aru saada, et olnud meil võimalust linnu näha ega ülevaadet saada, kui suured või väiksed, koledad või ilusad nad on. Haagis, muide, elab mul üks sõber. Hollandlane. Aga mai võtnud temaga enne reisi ühendust, sest ma olin päevakava näinud ja see oli sõpradega kohtumiseks veeeeeei tuuu tihe.Aga Haagis ma vahtisin tavalisest rohkem ringi küll. No et näha, kus sõber elab.
Tagasi Utrechti jõudes oli meil terve tund, et joosta läbi ostukeskuse ja omale midagi osta. Saate aru, terve tund! Halleluuja sellise õnnistuse eest!
Õhtul sõime hotellis ja tugevamad (ka mina) arutasid päris pikalt-laialt-kaua veiniklaaside taga maailmapoliitilstel teemadel ja parandasid riiki.
Järgmisel hommikul startisime VARA ühte Utrechti keskusesse. Lõunaks oli meil valida, kas süüa või kasutada see tund šoppamiseks. Eriti kavalad läksid sõid kõhu 10 min-ga täis ja jooksid siis šoppama. Nagu mina.
Muide, mina ja mu toakaaslane olime alati viimased. Hiljem selgus ka tõsiasi, miks. Me olime kellad õigeks keeranud lennukis öeldud aja järgi, ent see oli 5 min vale... :D
Pärastlõuna veetsime Amersfoortis, kus ühe onu laiskuse tõttu jäi meil ekskursioon ühes keskuses ära ja me saime poodi tormata. Muide, see, miks me tormasime ja jooksime ja õhtuti poes ei käinud, on täitsa põhjusega- juustuõgardid panevad poed kinni juba kell 6. Ainult neljapäev on neil nädalas mingi püha lehma kuju võtnud päev- siis on poed lausa 8 või 9ni lahti! Selleks päevaks oli meie puukotaarmastajast tädi Hollandikordinaator organiseerinud 3,5h pika õhtusöögi. 5 käiku. Ou. Mai. Kaad! Söömine toimus ühes vanas väga ilusas hoones, mis kunagi oli olnud klooster ja oli nüüd õppekeskus. Õpilased valmistasid süüa ja teenindasid. Interjöör oli seal väga ilus ja see ruum, kus meie olime, oli endise sisehoovi katusealune, mis nüüd oli hoovist klaasseintega eraldatud. Aura oli seal küll väga hea. Mai tia, kas see oli sellepärast, et seal oli klooster olnud või oli sel mingi muu põhjus. Omamoodi loodan, et esimene põhjus ja jumalik lähedus. Mitte et ma jumalat usuks, ent oleks sihukene sürr kogemus siis.
Õhtul, tagasi hotellis, põrutasime me Utrechti uurima. Muide, nii kolmapäeval kui neljapäeval oli +10 kraadi sooja ja otsustasime õhtul selle ära kasutada ja pugesime kohalike vahele ühte välikohvikusse õlut jooma. Õllesid valisime muidugi bingo-meetodil, ent kõik said väga head ja igaüks just selle, mis temale kõikidest rohkem meeldis.
Reede algas ka VARA. Esimese osa päevast veetsime Woerdenis ja teise osa Amsterdamis. Võibolla see oligi kõike kasulikum päev ja esinejatest kõige huvitavam ja teemakohasem viimane esineja. Muide, ilmselt nägin ma Amsterdami kõige paremini ja rohkem viimase esineja konverentsiruumi aknast kõrgelt korruselt... :( Planeeritud 1h15min Amsterdamis muutus 3h-ks, kui lükkasime oma õhtusöögi edasi. Linna me muidugi selle ajaga näga ei jõudnud, mõned poed jõudsime siiski üle vaadata. Jällegi- 1h sellest linna nägemise ajast oli sihukene, kui poed olid juba kinni.
Üheski coffee shopis me ei käinud. Ma polnud sellise seltskonnaga koos, kes sinna läinud oleks. Ma pole kunagi enne kanepit teinud ja ma pole kindel, et ma isegi siis, kui keegi oleks öelnud, et ok, lähme "kohvikusse", oleksin teinud.
Õhtul käisime Utrechtis ühes väga heas hiinakas söömas ja õhtul avastasime jälle linna. Seekord leidsime punaste laternate tänava üles. Muide, sattusime sinna just siis, kui ratsapolitsei sealt tiiru läbi tegi. Ja sattusime sinna just siis, kui üks onu meesneeger kaubale sai ja majja läks. Aga et millised naised seal olid? Nooooh... need, kes meie grupist Amsterdami punaste laternate alale sattusid, ütlesid, et 1 (ÜKS!) ilus tädi seal oli olnud. Utrechti tädisid iseloomustab ehk kõige paremini meie grupijuhi lause pärast seda, kui me olime tänava läbinud ja keerasime tavalisse tänavasse- "Maailmas pole nii palju alkoholi, et neid naisi ilusaks juua!".
Üks tädi naisneeger oli nii suur, et üks mu kaaslastest ütles väga tabavalt teda iseloomustades- "Kahe tsentri suurune tädi!" Ja ühel tädil, sihukesel suuremal, oli seljas läikiv ja VÄGA ümber pluuse, mis tõmbas kõik voldid väga kenasti välja. Kokku oli see nagu läikivas kiles viiner.
No ja laupäeva veetsime me vara tõusmisega, avastamisega, et toas põleb tuli ainult vannitoas ja mujal mitte, pimedas asjade pakkimise, riietumise ja meikimisega, lennuki peale minemisega, 3h ootamisega Copenhagenis ja tagasilennuga.
Aga kui nüüd riigist rääkida, siis söövad nad nii hommikuks kui lõunaks, ent eriti lõunaks, võileibu. Siis selliseid kuivi saiakesi, pooleks lõigatud, ilma võita, toore lihaga näiteks. Sihukesed kuivad, veits vanad, maitsetud. Ok, ühel päeval, siires näljas peale pikka reisimist jaksab neid süüa, ent rohkem mitte. Inimesed on aga ebasõbralikud. Väga. Nagu prantslasedki- nad saavad inglise keelest aru, ent ei vasta või vastavad hollandi keeles. Rongis nad istuvad üksi ega lase kedagi oma kõrvale. Ka siis, kui küsida.
Kaks asja veel.
Põldudel on neil palju lambaid. Mõned neist koos paari seaga. Ja luiged.
Tegin pai Bugattiveironile ja ühele maseratile. Esimese üle olen eriti õnnelik. Aaa, ja ühte db9-i nägin ka!
Teen lühikese ülevaate ka, eksju.
Kolmapäeval pidin lennujaamas hiljemalt kell 5.30 olema ja minema läksime 6.45. Kohale jõudes sõitsime Utrechti, kus panime oma asjad tuppa ja asusime tööle. Muide, hotellis arvati, et kui meil on kahesed toad, siis on jumalasta normaalne anda kahepeale üks võti. Kui meie rühmajuht küsis võtmeid juurde, öeldi talle alguses ei, ent kuna nad nägid meie üllatuseseguseid šokis nägusid, saime me siiski oma võtmed. Muide, meil oli kokku 15- 14 naist ja 1 mees. Viimane oligi meie grupijuht. Tema oli toas üksinda ja tema sai ka kaks võtit. Ma küll pärast küsisin talt, miks, et kas ta on kahestunud isiksus, ent tema ainult naeris südamest selle peale.
Igatahes jooksime me meie hotelli läheduses olevasse rongijaama ja sõitsime Haagi. Seal me olime paar tundi vist. Siis tuldi meile bussidega järgi ja me läksime Zoetermeeri, kus me olime 1,5h. Nagu võib aru saada, et olnud meil võimalust linnu näha ega ülevaadet saada, kui suured või väiksed, koledad või ilusad nad on. Haagis, muide, elab mul üks sõber. Hollandlane. Aga mai võtnud temaga enne reisi ühendust, sest ma olin päevakava näinud ja see oli sõpradega kohtumiseks veeeeeei tuuu tihe.Aga Haagis ma vahtisin tavalisest rohkem ringi küll. No et näha, kus sõber elab.
Tagasi Utrechti jõudes oli meil terve tund, et joosta läbi ostukeskuse ja omale midagi osta. Saate aru, terve tund! Halleluuja sellise õnnistuse eest!
Õhtul sõime hotellis ja tugevamad (ka mina) arutasid päris pikalt-laialt-kaua veiniklaaside taga maailmapoliitilstel teemadel ja parandasid riiki.
Järgmisel hommikul startisime VARA ühte Utrechti keskusesse. Lõunaks oli meil valida, kas süüa või kasutada see tund šoppamiseks. Eriti kavalad läksid sõid kõhu 10 min-ga täis ja jooksid siis šoppama. Nagu mina.
Muide, mina ja mu toakaaslane olime alati viimased. Hiljem selgus ka tõsiasi, miks. Me olime kellad õigeks keeranud lennukis öeldud aja järgi, ent see oli 5 min vale... :D
Pärastlõuna veetsime Amersfoortis, kus ühe onu laiskuse tõttu jäi meil ekskursioon ühes keskuses ära ja me saime poodi tormata. Muide, see, miks me tormasime ja jooksime ja õhtuti poes ei käinud, on täitsa põhjusega- juustuõgardid panevad poed kinni juba kell 6. Ainult neljapäev on neil nädalas mingi püha lehma kuju võtnud päev- siis on poed lausa 8 või 9ni lahti! Selleks päevaks oli meie puukotaarmastajast tädi Hollandikordinaator organiseerinud 3,5h pika õhtusöögi. 5 käiku. Ou. Mai. Kaad! Söömine toimus ühes vanas väga ilusas hoones, mis kunagi oli olnud klooster ja oli nüüd õppekeskus. Õpilased valmistasid süüa ja teenindasid. Interjöör oli seal väga ilus ja see ruum, kus meie olime, oli endise sisehoovi katusealune, mis nüüd oli hoovist klaasseintega eraldatud. Aura oli seal küll väga hea. Mai tia, kas see oli sellepärast, et seal oli klooster olnud või oli sel mingi muu põhjus. Omamoodi loodan, et esimene põhjus ja jumalik lähedus. Mitte et ma jumalat usuks, ent oleks sihukene sürr kogemus siis.
Õhtul, tagasi hotellis, põrutasime me Utrechti uurima. Muide, nii kolmapäeval kui neljapäeval oli +10 kraadi sooja ja otsustasime õhtul selle ära kasutada ja pugesime kohalike vahele ühte välikohvikusse õlut jooma. Õllesid valisime muidugi bingo-meetodil, ent kõik said väga head ja igaüks just selle, mis temale kõikidest rohkem meeldis.
Reede algas ka VARA. Esimese osa päevast veetsime Woerdenis ja teise osa Amsterdamis. Võibolla see oligi kõike kasulikum päev ja esinejatest kõige huvitavam ja teemakohasem viimane esineja. Muide, ilmselt nägin ma Amsterdami kõige paremini ja rohkem viimase esineja konverentsiruumi aknast kõrgelt korruselt... :( Planeeritud 1h15min Amsterdamis muutus 3h-ks, kui lükkasime oma õhtusöögi edasi. Linna me muidugi selle ajaga näga ei jõudnud, mõned poed jõudsime siiski üle vaadata. Jällegi- 1h sellest linna nägemise ajast oli sihukene, kui poed olid juba kinni.
Üheski coffee shopis me ei käinud. Ma polnud sellise seltskonnaga koos, kes sinna läinud oleks. Ma pole kunagi enne kanepit teinud ja ma pole kindel, et ma isegi siis, kui keegi oleks öelnud, et ok, lähme "kohvikusse", oleksin teinud.
Õhtul käisime Utrechtis ühes väga heas hiinakas söömas ja õhtul avastasime jälle linna. Seekord leidsime punaste laternate tänava üles. Muide, sattusime sinna just siis, kui ratsapolitsei sealt tiiru läbi tegi. Ja sattusime sinna just siis, kui üks onu meesneeger kaubale sai ja majja läks. Aga et millised naised seal olid? Nooooh... need, kes meie grupist Amsterdami punaste laternate alale sattusid, ütlesid, et 1 (ÜKS!) ilus tädi seal oli olnud. Utrechti tädisid iseloomustab ehk kõige paremini meie grupijuhi lause pärast seda, kui me olime tänava läbinud ja keerasime tavalisse tänavasse- "Maailmas pole nii palju alkoholi, et neid naisi ilusaks juua!".
Üks tädi naisneeger oli nii suur, et üks mu kaaslastest ütles väga tabavalt teda iseloomustades- "Kahe tsentri suurune tädi!" Ja ühel tädil, sihukesel suuremal, oli seljas läikiv ja VÄGA ümber pluuse, mis tõmbas kõik voldid väga kenasti välja. Kokku oli see nagu läikivas kiles viiner.
No ja laupäeva veetsime me vara tõusmisega, avastamisega, et toas põleb tuli ainult vannitoas ja mujal mitte, pimedas asjade pakkimise, riietumise ja meikimisega, lennuki peale minemisega, 3h ootamisega Copenhagenis ja tagasilennuga.
Aga kui nüüd riigist rääkida, siis söövad nad nii hommikuks kui lõunaks, ent eriti lõunaks, võileibu. Siis selliseid kuivi saiakesi, pooleks lõigatud, ilma võita, toore lihaga näiteks. Sihukesed kuivad, veits vanad, maitsetud. Ok, ühel päeval, siires näljas peale pikka reisimist jaksab neid süüa, ent rohkem mitte. Inimesed on aga ebasõbralikud. Väga. Nagu prantslasedki- nad saavad inglise keelest aru, ent ei vasta või vastavad hollandi keeles. Rongis nad istuvad üksi ega lase kedagi oma kõrvale. Ka siis, kui küsida.
Kaks asja veel.
Põldudel on neil palju lambaid. Mõned neist koos paari seaga. Ja luiged.
Tegin pai Bugattiveironile ja ühele maseratile. Esimese üle olen eriti õnnelik. Aaa, ja ühte db9-i nägin ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar