Mul pole vähimatki tahtmist siin päevakajalistel teemadel rääkida. No milleks? Lehest saab niigi uudiseid lugeda ja siin veel kirjutada, et aga mina arvan nii, on mu meelest mõttetu. Kõlaks eputamisena öelda, et aga mina käisin valimas või... või ma arvan palgaarmeest nii.
Aga täna teeme erandi.
On tore teada, et see tormi moodi ilm mind kuidagi ei puuduta ja et ma võin huviga jälgida uudiseid, kuidas keegi kuskil rannas hädaldab. Talvine torm näitas selgelt, et no tore-tore, on torm, on üleujutus, aga mind ei puuduta see kuidagi. Ei puuduta mu lähedasi, ei puuduta ka sugulasi. Sain talvise tormi ajal hakkama ka ilma kummikuteta, küünaldeta ja konservideta. Palun mitte valesti aru saada--- kui öeldakse, et tuleb torm ja kõik erakorralised üksused sätivad end erakordselt erakorraliseks ette, siis ma magama end ei säti. Loomulikult ma uurin, kuivõrd erakordne see asi siis olema saab ja kas ma pean mingeid ümberkorraldusi tegema.
Eile ma siiski mõtlesin täiesti kindlalt minna poodi neid paganama kummikuid lõpuks ostma. Noh, et täna siis lihtsalt põhimõtteliselt nendega ringi käia, endal ees nägu, et näete, ma tean küll, et kuskil uputab või hakkab uputama, ma olen selleks valmis ja sprotikonserv koos küünlaga on ka taskus. Kes ei saanud aru, siis see pidi iroonia olema. Meil ei juhtu siin kunagi midagi sellist, et peaks nii ületähtsustama mingi tuule. Ma mõtlen "meil siin" all meil Tallinnas. Vesi ei tungi kunagi kesklinna ega tee majadele midagi. Kedagi pole vaja kuskilt evakueerida. Aga tähtsat nägu, et ma tean ja olen valmis, on hädavajalik muidugi teha. Noh, solidaarsusest või nii, et MA olen teadlik. Üledramatiseerimine on ju ometi norm!
"Appiiiii, Kalju Mustikas siin Raadio Triljon otseeetris Pärnu rannast. Ma seisan siin seene all ja vesi kihutab minu poole. Kallid kuulajad, ma ei saa teie pärast siit ära tulla, te ju tahate ometi teada, kaugele vesi jõuab ja MINA ohverdan end teile. Nii, kui ma peaks surema, tervitage mu ema ja matustel mängige Seitset valget kivist inglit, mis on mu eluaegne salajane lemmik olnud. Kallid kuulajad, nüüd on siis see hetk käes, kus Veemaailm on tõesti kohal ja me peame vette elama kolima. Need olid... mu... viimased.... sõnad....... Mull-mull-mulll"
Kummikud jäid vaid ja ainult sellepärast ostmata, et viimasel hetkel tuli mul meelde, et pidin koju minema, et ühe kalliarmsa inimesega msn-s vestelda. Damn, ma ütlen, nüüd jäi see kummikuetendus koos kalakonserviga tegemata. (Aga mul on hoopis purk hernesuppi kaasas :P )
Kui nüüd i-le punkt lisada, siis mu töökaslane on tööl kummikutega, tal on taskulamp ning kruvikeeraja kaasas ja ta on endale ka hunnikus sööki kaasa võtnud. Tundub, et tema nalja ei tee ja võtab seda kõike äärmiselt tõsiselt. Ja ta liigub jala ja ringiga, igaks juhuks.
No öelge, milleks see paganama paanika? Isegi elekter pole kuhugi kadunud!
Aga täna teeme erandi.
On tore teada, et see tormi moodi ilm mind kuidagi ei puuduta ja et ma võin huviga jälgida uudiseid, kuidas keegi kuskil rannas hädaldab. Talvine torm näitas selgelt, et no tore-tore, on torm, on üleujutus, aga mind ei puuduta see kuidagi. Ei puuduta mu lähedasi, ei puuduta ka sugulasi. Sain talvise tormi ajal hakkama ka ilma kummikuteta, küünaldeta ja konservideta. Palun mitte valesti aru saada--- kui öeldakse, et tuleb torm ja kõik erakorralised üksused sätivad end erakordselt erakorraliseks ette, siis ma magama end ei säti. Loomulikult ma uurin, kuivõrd erakordne see asi siis olema saab ja kas ma pean mingeid ümberkorraldusi tegema.
Eile ma siiski mõtlesin täiesti kindlalt minna poodi neid paganama kummikuid lõpuks ostma. Noh, et täna siis lihtsalt põhimõtteliselt nendega ringi käia, endal ees nägu, et näete, ma tean küll, et kuskil uputab või hakkab uputama, ma olen selleks valmis ja sprotikonserv koos küünlaga on ka taskus. Kes ei saanud aru, siis see pidi iroonia olema. Meil ei juhtu siin kunagi midagi sellist, et peaks nii ületähtsustama mingi tuule. Ma mõtlen "meil siin" all meil Tallinnas. Vesi ei tungi kunagi kesklinna ega tee majadele midagi. Kedagi pole vaja kuskilt evakueerida. Aga tähtsat nägu, et ma tean ja olen valmis, on hädavajalik muidugi teha. Noh, solidaarsusest või nii, et MA olen teadlik. Üledramatiseerimine on ju ometi norm!
"Appiiiii, Kalju Mustikas siin Raadio Triljon otseeetris Pärnu rannast. Ma seisan siin seene all ja vesi kihutab minu poole. Kallid kuulajad, ma ei saa teie pärast siit ära tulla, te ju tahate ometi teada, kaugele vesi jõuab ja MINA ohverdan end teile. Nii, kui ma peaks surema, tervitage mu ema ja matustel mängige Seitset valget kivist inglit, mis on mu eluaegne salajane lemmik olnud. Kallid kuulajad, nüüd on siis see hetk käes, kus Veemaailm on tõesti kohal ja me peame vette elama kolima. Need olid... mu... viimased.... sõnad....... Mull-mull-mulll"
Kummikud jäid vaid ja ainult sellepärast ostmata, et viimasel hetkel tuli mul meelde, et pidin koju minema, et ühe kalliarmsa inimesega msn-s vestelda. Damn, ma ütlen, nüüd jäi see kummikuetendus koos kalakonserviga tegemata. (Aga mul on hoopis purk hernesuppi kaasas :P )
Kui nüüd i-le punkt lisada, siis mu töökaslane on tööl kummikutega, tal on taskulamp ning kruvikeeraja kaasas ja ta on endale ka hunnikus sööki kaasa võtnud. Tundub, et tema nalja ei tee ja võtab seda kõike äärmiselt tõsiselt. Ja ta liigub jala ja ringiga, igaks juhuks.
No öelge, milleks see paganama paanika? Isegi elekter pole kuhugi kadunud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar