Mulle tundub, et inimesed suhtuvad halvasti neisse, kes on naiivsed. Mina olen. Ütlen ausalt ja uhkelt. Ma usun täiesti siiralt ja naiivselt inimeste headusesse. Ja mul ei ole häbi seda öelda. Usun täiesti veendunult, et kõik inimesed on head, sõbralikud ja tegelikult heatahtlikult. Ärge palun valesti aru saage, ega ma esimesest hetkest ei usalda inimesi 100%, et räägin neile nt südamelt kõik ära või midagi sellist. Aga ma usun, et nad ei tee mingeid totrusi nagu mu koti varastamine, telefoni pätsamine, raha tagastamatu "laenamine" või midagi muud sellist. Millegipärast olen ma veendunud, et nad ei tee seda. Olen mõnikord isegi imestanud pärast järjekordset usaldust, et miks ma seda ometi teen või kust ma sellise kindla usu inimeste headusesse saanud olen, sest ümberringi on ju näiteid kuhjaga vastupidisest. Ja ikkagi ma usun, et minu lähedal olevad minu jaoks armsad inimesed ei tee selliseid asju. Ma usaldan oma sisetunnet sellises usaldamises. Minu jaoks esimesest hetkest kahtlased inimesed ei saa mu usaldust kunagi, üritagu nad kuidas tahes ja kui palju tahes tõestada vastupidist.
Ilmselt suudate nüüd ette kujutada, mida ma tunnen siis, kui tuleb välja, et keegi siiski teeb midagi halba.
Eile sain ma täiesti kogemata teada, et inimene, kellesse ma olen siiani väga hästi suhtunud ja arvanud, et ta on siiras, heasüdamlik ja soe inimene, on tegelikult varas. Suur varas. Mitte selline poe- või sisse tungiv varas, hoopis usldust ära kasutav lipitsev ja kaval varas.
Kui ma seda kuulsin, olin niivõrd üllatunud, et ma ei osanud mitte midagi öelda. Tõsiselt, sõnagi ei tulnud välja. Suutsin mõelda ainult, kuidas ta saab nii ja miks ometi??? No kuidas?!
See inimene ei ole minult küll midagi võtnud, ent teadmine, et ta on siiski varas, on niivõrd vastik, et ma ei oska temaga enam suhelda. Et ma seda kogemata kuulsin ja see pole kõva häälega välja öeldud uudis, ei ole mul mingit tahtmist minna talt selle kohta küsima või öelda, et ma tean. Paraku arusaadavalt mu käitumine temaga suheldes on muutunud. Ma räägin temaga nagu varem, naljatan temaga endiselt, ent mitte kunagi enam ei usalda ma teda. Ei mingites juttudes ega oma asjadega (et jätan nt koti temaga kui ise kuskile eemale korraks lähen). Ja minu usaldust ei saa ta enam kunagi. Ilmselt paistan mina nüüd kahepalgeline, ent ma lihtsalt ei suuda teda enam usaldada. Samas, kui ta pole mulle midagi teinud, siis ma ei näe ka põhjust, miks ma temaga enam üldse suhelda ei võiks.
Kuidas ta sai ikkagi niimoodi teha???
Ilmselt suudate nüüd ette kujutada, mida ma tunnen siis, kui tuleb välja, et keegi siiski teeb midagi halba.
Eile sain ma täiesti kogemata teada, et inimene, kellesse ma olen siiani väga hästi suhtunud ja arvanud, et ta on siiras, heasüdamlik ja soe inimene, on tegelikult varas. Suur varas. Mitte selline poe- või sisse tungiv varas, hoopis usldust ära kasutav lipitsev ja kaval varas.
Kui ma seda kuulsin, olin niivõrd üllatunud, et ma ei osanud mitte midagi öelda. Tõsiselt, sõnagi ei tulnud välja. Suutsin mõelda ainult, kuidas ta saab nii ja miks ometi??? No kuidas?!
See inimene ei ole minult küll midagi võtnud, ent teadmine, et ta on siiski varas, on niivõrd vastik, et ma ei oska temaga enam suhelda. Et ma seda kogemata kuulsin ja see pole kõva häälega välja öeldud uudis, ei ole mul mingit tahtmist minna talt selle kohta küsima või öelda, et ma tean. Paraku arusaadavalt mu käitumine temaga suheldes on muutunud. Ma räägin temaga nagu varem, naljatan temaga endiselt, ent mitte kunagi enam ei usalda ma teda. Ei mingites juttudes ega oma asjadega (et jätan nt koti temaga kui ise kuskile eemale korraks lähen). Ja minu usaldust ei saa ta enam kunagi. Ilmselt paistan mina nüüd kahepalgeline, ent ma lihtsalt ei suuda teda enam usaldada. Samas, kui ta pole mulle midagi teinud, siis ma ei näe ka põhjust, miks ma temaga enam üldse suhelda ei võiks.
Kuidas ta sai ikkagi niimoodi teha???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar