Tere hommikust!
Kui ma ütleks, et nädalavahetus läks korda, siis ma valetaks. Nädalavahetus oli super ja mul on siiani ees "hambapesunaeratus".
Reedel selgus üpris ootamatult, et mul O-d Tartus näha ei õnnestu. Väike pettumus see muidugi oli ja pani mõtlema, ent hetke pärast oli selge, et ma muidugi lähen sellegipoolest. Ma olin niikuinii ette kindel, et mul teda näha ei õnnestu, ent ma olin arvanud, et see selgub päriselt alles kohal olles. Kui me enne olime põhimõtteliselt kokku leppinud, et tal on terve päev vaba ja ta helistab mulle mingi hetk, siis reedel selgus, et ta ei olegi vaba ja selleks ajaks, kui ma kohale jõuan, peab tema juba mujal olema. Kummaline, ent mitte pettumus-- mul muud ka seal ju teha! :P
Seda ma pean ütlema, et bussisõit oli küll naljakas. Ma ei leia paremini iseloomustavat sõna. Et ma bussi eesotsas istusin, oli tunne, nagu ma reisiks koos kuue inimesega, kes mu vaateväljas istusid. Mõnes mõttes ju armas, üldse mitte selline suure bussi tunne. Aga---- keegi muudkui peeretas terve tee! Ja mitte niisama, küüslauku! Öäkkk!!! Kui me juba kohal olime, siis lõpuks kaks piduses meeleolus meest ütlesid suht valjult üle bussi, et kuulge, aitab nüüd küll sellest küüslaugu puuksust. Ei aidanud.
Ma pean jällegi ütlema, et mul oli tõsiselt lõbus ja naljakas ja vahva. Üks vahvamaid seiku oli ühes kohvikus kogunev korporatsioon (oli vist EÜS). Oma 100 või umbes nii meest ja nad loomulikult laulsid! Ma pole midagi sellist enne näinud ja see oli nii vahva, et ma lihtsalt jõllitasin neid lummatult. Pärast selgus, et mitmel teisel korporatsioonil oli veel kokkusaamisi ja neid korporante oli linnas suuuuuuuuuur hulk. Minu rõõmuks. ;)
Siis helistas järsku O, minu äärmiselt suureks üllatuseks, ja tuli mind vaatama. Ma ei oskagi midagi muud öelda, kui wau!!! Ühesõnaga väga lahe ja teda oli päris tore näha, kui tagasihoidlikult öelda. O meiega välja siiski ei tulnud, sest pidi järgmisel hommiku vara tööl olema ja noh, tema nüüd küll silm kinni ja piduselt tööl olla ei saa, eksju!
Väljas käisime me suht kummalistes kohtades, sest H oli võtnud nõuks jätkata mulle Tartu pubituuri tegemist ja juba käidud kohtadesse ei saa ju uuesti minna. :P Esimene koht, kus käisime, oli ikka siht kummaline ja ma pean ütlema, et minu jaoks suht häiriv. Ses mõttes, et ma muidu sellistas kohtades ei käi ega selliste inimestega suhtle. Enne teise kohta minekut leidsime poolelt teelt H lapsepõlvesõbra I, kes pidi ka ööseks H juurde minema, võtsime ta käevangu ja läksime rõõmsalt koos edasi. Minu jaoks mööda kõige ilusamaid tänavaid, mida ma eales näinud olen. Super! See teine koht oli ka selline... kummaline. Asja parandas ainult see, et ma seljaga teiste inimeste poole istusin ja et H ja I väga lahedad on. Kuni!!! Kuni kaks minutit enne meie takso tulekut ilmusid maa alt välja kaks ääretult vahvat tüüpi. Nooooh, jah, süü selles, et nad üleüldse meiega rääkima tulid ja meid jääma keelitasid, oli mul. Mida ma tegin, ma ei räägi, aga noh... Ma kogemata, ausõna. :P
Ja järgmise hommiku tipp oli avastada, et I on sisse maganud ja tema äratusele lootnud mina niisamuti. Me ärkasime justtäpselt nii üles, et ruttu riidesse ja ruttu jooksu, et ma õigele bussile jõuaks. Jõudsingi, aga buss sai napilt minu ees täis. :(
Et öösel H juures piisavalt külm oli, et ma magada ei saanud, siis ma olin kõik oma lootused bussile pannud. Magada ma tõesti sain ja väga hästi, aga bussis magamine on tore täpselt nii kaua, kuni avastasin, et magan tundmatu sõduri õlal. :D Noh, ta magas ise ka, kahtlustan, et ta ei märganud midagi. Vahepeal magas jälle tema minu õlal ja vahepeal magasime nii, et lõime pead kokku. :D
Kuni koduni oli mul ainult üks siht--- magama! Koju jõudes tuli mul õnneks napilt enne magama jäämist meelde, et olin lubanud oma lapsukese sõbranna sünnipäeval see suur ja asjalik järelvaataja olla. Ooooo õudust! Kuidagi ma suutsin endale inimese näo ette teha ja kohale jõuda. Õnneks oli issi siiski ka õnnetute asjade kokkulangemisel kodus ja mind lubati ilmselgetel põhjustel tagasi koju magama. Juhuuuu! Ja see polnud üldse nii piinlik, kui Hessu esimese klassi esimene lastevanemate koosolek. :)
Aga täna on juba inimese tunne, küll unise, ent siiski.
Muide, kui ma laup öösel R2-le sõnumi saatsin, et me PEAME ühte filmi kindlasti vaatama minema ja et üthlasi kannan ka ette, et olen Tartus, siis järgmisel hommikul ootas mind telefonis sõnum temalt sisuga: Loodetavasti tartu vaim sind ära ei kurna. :) Ja ootan järgmisel nädalal, kui üleval lõpuks oled, detailset ülevaadet. :)
Kui ma ütleks, et nädalavahetus läks korda, siis ma valetaks. Nädalavahetus oli super ja mul on siiani ees "hambapesunaeratus".
Reedel selgus üpris ootamatult, et mul O-d Tartus näha ei õnnestu. Väike pettumus see muidugi oli ja pani mõtlema, ent hetke pärast oli selge, et ma muidugi lähen sellegipoolest. Ma olin niikuinii ette kindel, et mul teda näha ei õnnestu, ent ma olin arvanud, et see selgub päriselt alles kohal olles. Kui me enne olime põhimõtteliselt kokku leppinud, et tal on terve päev vaba ja ta helistab mulle mingi hetk, siis reedel selgus, et ta ei olegi vaba ja selleks ajaks, kui ma kohale jõuan, peab tema juba mujal olema. Kummaline, ent mitte pettumus-- mul muud ka seal ju teha! :P
Seda ma pean ütlema, et bussisõit oli küll naljakas. Ma ei leia paremini iseloomustavat sõna. Et ma bussi eesotsas istusin, oli tunne, nagu ma reisiks koos kuue inimesega, kes mu vaateväljas istusid. Mõnes mõttes ju armas, üldse mitte selline suure bussi tunne. Aga---- keegi muudkui peeretas terve tee! Ja mitte niisama, küüslauku! Öäkkk!!! Kui me juba kohal olime, siis lõpuks kaks piduses meeleolus meest ütlesid suht valjult üle bussi, et kuulge, aitab nüüd küll sellest küüslaugu puuksust. Ei aidanud.
Ma pean jällegi ütlema, et mul oli tõsiselt lõbus ja naljakas ja vahva. Üks vahvamaid seiku oli ühes kohvikus kogunev korporatsioon (oli vist EÜS). Oma 100 või umbes nii meest ja nad loomulikult laulsid! Ma pole midagi sellist enne näinud ja see oli nii vahva, et ma lihtsalt jõllitasin neid lummatult. Pärast selgus, et mitmel teisel korporatsioonil oli veel kokkusaamisi ja neid korporante oli linnas suuuuuuuuuur hulk. Minu rõõmuks. ;)
Siis helistas järsku O, minu äärmiselt suureks üllatuseks, ja tuli mind vaatama. Ma ei oskagi midagi muud öelda, kui wau!!! Ühesõnaga väga lahe ja teda oli päris tore näha, kui tagasihoidlikult öelda. O meiega välja siiski ei tulnud, sest pidi järgmisel hommiku vara tööl olema ja noh, tema nüüd küll silm kinni ja piduselt tööl olla ei saa, eksju!
Väljas käisime me suht kummalistes kohtades, sest H oli võtnud nõuks jätkata mulle Tartu pubituuri tegemist ja juba käidud kohtadesse ei saa ju uuesti minna. :P Esimene koht, kus käisime, oli ikka siht kummaline ja ma pean ütlema, et minu jaoks suht häiriv. Ses mõttes, et ma muidu sellistas kohtades ei käi ega selliste inimestega suhtle. Enne teise kohta minekut leidsime poolelt teelt H lapsepõlvesõbra I, kes pidi ka ööseks H juurde minema, võtsime ta käevangu ja läksime rõõmsalt koos edasi. Minu jaoks mööda kõige ilusamaid tänavaid, mida ma eales näinud olen. Super! See teine koht oli ka selline... kummaline. Asja parandas ainult see, et ma seljaga teiste inimeste poole istusin ja et H ja I väga lahedad on. Kuni!!! Kuni kaks minutit enne meie takso tulekut ilmusid maa alt välja kaks ääretult vahvat tüüpi. Nooooh, jah, süü selles, et nad üleüldse meiega rääkima tulid ja meid jääma keelitasid, oli mul. Mida ma tegin, ma ei räägi, aga noh... Ma kogemata, ausõna. :P
Ja järgmise hommiku tipp oli avastada, et I on sisse maganud ja tema äratusele lootnud mina niisamuti. Me ärkasime justtäpselt nii üles, et ruttu riidesse ja ruttu jooksu, et ma õigele bussile jõuaks. Jõudsingi, aga buss sai napilt minu ees täis. :(
Et öösel H juures piisavalt külm oli, et ma magada ei saanud, siis ma olin kõik oma lootused bussile pannud. Magada ma tõesti sain ja väga hästi, aga bussis magamine on tore täpselt nii kaua, kuni avastasin, et magan tundmatu sõduri õlal. :D Noh, ta magas ise ka, kahtlustan, et ta ei märganud midagi. Vahepeal magas jälle tema minu õlal ja vahepeal magasime nii, et lõime pead kokku. :D
Kuni koduni oli mul ainult üks siht--- magama! Koju jõudes tuli mul õnneks napilt enne magama jäämist meelde, et olin lubanud oma lapsukese sõbranna sünnipäeval see suur ja asjalik järelvaataja olla. Ooooo õudust! Kuidagi ma suutsin endale inimese näo ette teha ja kohale jõuda. Õnneks oli issi siiski ka õnnetute asjade kokkulangemisel kodus ja mind lubati ilmselgetel põhjustel tagasi koju magama. Juhuuuu! Ja see polnud üldse nii piinlik, kui Hessu esimese klassi esimene lastevanemate koosolek. :)
Aga täna on juba inimese tunne, küll unise, ent siiski.
Muide, kui ma laup öösel R2-le sõnumi saatsin, et me PEAME ühte filmi kindlasti vaatama minema ja et üthlasi kannan ka ette, et olen Tartus, siis järgmisel hommikul ootas mind telefonis sõnum temalt sisuga: Loodetavasti tartu vaim sind ära ei kurna. :) Ja ootan järgmisel nädalal, kui üleval lõpuks oled, detailset ülevaadet. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar