Tere hommikust!
Loomulikult suutsin ma täna jälle esimesest bussist maha jääda. Või tegelikult, ma ei tea, kas ma ikka oleks jäänud, kui ma oleks tormama hakanud ja trepil kontsi klõbistades varahommikust Lärmissepa tänava Lottat teinud (minu arust see Lotta tegelikult ei lärmanud, aga see nimi kokku kõlab väga lärmavalt). Igal juhul ei olnud mul viitsimist õue tormata, bussi tagumikku näha ja jälle tuppa tagasi 20ks minutiks tulla. Parem istusin kohe 20 min toas. Ja siis jäi see järgmine buss nii hiljaks, et ma juba mõtlesin, kas ma jäin tõesti sellest ka maha??? Et bussilt trammile ümberharjumine võtab aega, oleks pidanud jala minema ja siis oleks ma ikka südamest hiljaks jäänud. Heheeee.... seda teen mõni teine kord.
Bussipeatuses meeldib mulle vastasmaja vaadata. Selles ei ela küll enam peaaegu kedagi, sest see läheb järgmisel aastal lammutamisele, ent seal on B&B ja mõnikord mingid turistid siiski turnivad seal. Aknaid passides märkasin järsku, mismoodi must möödub tuttav tegelane. Järjekordselt ei suutnud ma välja mõelda, kust ma teda tean. Kuna tema aga paistis mind mitte märkavat, pääsesin ma kimbatusest, kas öelda tere või ei. Hetk hiljem meenus mulle, et see oli hoopis see vahva tüüp, kes mu arvuti (selle vana, õnneks!) parandusse võttis. Veel hetk hiljem leidsin ma ta oma maja ja bussipeatuse vahel olevast põõsast. Ma tõesti ei kujuta ette, mida ta seal tegi, ei hakanud igaks juhuks jõllitama ka. Privaatsus ikka ennekõike. :P
Järgmisena astus lavale, küll teiselt poolt, sõbranna vend. Ta oli päris üllatunud, et trammid jälle käivad ja kimbatuses, kuidas ja kuhu nüüd siis liikuda. Kuna tal suurpaks kaustik kaenlas oli, uurisin, kas ta käib nüüd koolis. Käib jah. Ja et ülikool on ikka niiiiiii raske. Ma tahtsin juba küsida, kas ta mitte esimesel kursusel pole ja seega alles... paar päeva koolis, ent ta jõusid ise seletuse anda--- ta on alles kaks päeva koolis käinud aga paganama raske on. Palju raskem, kui ta arvas. Huvitav, kes talle öelnud oli, et lihtne saab olema? Järgmisel hetkel pistis ta jooksu läheneva trammi suunas ja hüüdis mulle jooksult, et see on 4, ma nüüd lähen. Kuidas ta küll nii kaugelt numbrit nägi, mina tõesti ei tea.
Loomulikult suutsin ma täna jälle esimesest bussist maha jääda. Või tegelikult, ma ei tea, kas ma ikka oleks jäänud, kui ma oleks tormama hakanud ja trepil kontsi klõbistades varahommikust Lärmissepa tänava Lottat teinud (minu arust see Lotta tegelikult ei lärmanud, aga see nimi kokku kõlab väga lärmavalt). Igal juhul ei olnud mul viitsimist õue tormata, bussi tagumikku näha ja jälle tuppa tagasi 20ks minutiks tulla. Parem istusin kohe 20 min toas. Ja siis jäi see järgmine buss nii hiljaks, et ma juba mõtlesin, kas ma jäin tõesti sellest ka maha??? Et bussilt trammile ümberharjumine võtab aega, oleks pidanud jala minema ja siis oleks ma ikka südamest hiljaks jäänud. Heheeee.... seda teen mõni teine kord.
Bussipeatuses meeldib mulle vastasmaja vaadata. Selles ei ela küll enam peaaegu kedagi, sest see läheb järgmisel aastal lammutamisele, ent seal on B&B ja mõnikord mingid turistid siiski turnivad seal. Aknaid passides märkasin järsku, mismoodi must möödub tuttav tegelane. Järjekordselt ei suutnud ma välja mõelda, kust ma teda tean. Kuna tema aga paistis mind mitte märkavat, pääsesin ma kimbatusest, kas öelda tere või ei. Hetk hiljem meenus mulle, et see oli hoopis see vahva tüüp, kes mu arvuti (selle vana, õnneks!) parandusse võttis. Veel hetk hiljem leidsin ma ta oma maja ja bussipeatuse vahel olevast põõsast. Ma tõesti ei kujuta ette, mida ta seal tegi, ei hakanud igaks juhuks jõllitama ka. Privaatsus ikka ennekõike. :P
Järgmisena astus lavale, küll teiselt poolt, sõbranna vend. Ta oli päris üllatunud, et trammid jälle käivad ja kimbatuses, kuidas ja kuhu nüüd siis liikuda. Kuna tal suurpaks kaustik kaenlas oli, uurisin, kas ta käib nüüd koolis. Käib jah. Ja et ülikool on ikka niiiiiii raske. Ma tahtsin juba küsida, kas ta mitte esimesel kursusel pole ja seega alles... paar päeva koolis, ent ta jõusid ise seletuse anda--- ta on alles kaks päeva koolis käinud aga paganama raske on. Palju raskem, kui ta arvas. Huvitav, kes talle öelnud oli, et lihtne saab olema? Järgmisel hetkel pistis ta jooksu läheneva trammi suunas ja hüüdis mulle jooksult, et see on 4, ma nüüd lähen. Kuidas ta küll nii kaugelt numbrit nägi, mina tõesti ei tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar