Ma vihkan ootamist. Eriti sellist ootamist, et öeldakse, et lähme ja siis jääd ootama, millal me siis lähme. Aeg võib olla 5 min kuni mustmiljon tundi. Tegelikult mustmiljon tundi see ikka olla ei saa, sest nii kaua ma lihtsalt ei kannata. Minu meelest võiks need, kellest see minemine sõltub, ka teistele mõelda ja öelda kohe segavad faktorid ja detailid, mida ta ise teab. Nagu eile. Ma pidin R2-ga kinno minema. See tähendas seda, et alates kella 2st oleks pidanud liikuma hakkama. Siis helistab üks seltsimees kell 3 ja ütleb, et ta peab veel sinna ja sinna minema ja alles kella 5 paiku on linnas tagasi. Ma ei saa aru, miks ta kõike seda kohe hommikul öelda ei võinud, sest andke andeks, ma jätsin mõned oma tegemised sellepärast tegemata ja käigud käimata.
Lõpuks ma siiski ei karjunud ta peale. Ma ei arva, et ilma olulise põhjuseta kellegi peale oma hetkeviha väljaelamine väga tark oleks. Esiteks ei mõtle ma peaaegu kunagi tõsiselt seda viha põhjust ja teiseks võin ma vabalt midagi sellist öelda, mis teist kindlasti solvab. Noh, midagi sellist, mida tegelikult teisest üldse ei arva. Aga see ei tähenda, et ma sellist röögatamist siiski aeg-ajalt ei tee. ;) Tervisele kasulikum mõnikord siiski möirata. Niimoodi, et teine ehmatab, mõttesse jääb, ent mis oluline- ei solvu. Umbes nagu varba peale astumisest märku andmine, et teine tunneb kerget piinlikkust ja saab oma teole pihta. :P
Mu tädi on üks selline frukt, kes elabki nii, et teised peavad temast sõltuma. Hetkel mõtlen just ootamist. Vastavalt sellele, kas temal on minult või minul temalt midagi vaja, sõltub sellest ka ootamise aeg. Kui temal midagi vaja on ja ta ütleb, et on 30 min pärast kohal, võib see tähendada 5 min kuni 2h. On nii juhtunud, et ma ütlen, et ma ise ei ole kodus aga kui sa 30 min pärast tulen, siis olen. Loomulikult jõuab tema siis varem ja helistab mulle iga minuti tagant, et kus ma juba olen. Kui on aga vastupidi, et minul on temalt midagi vaja, siis tähendab 30 min vabalt 30 min kuni terve päev. :(
Kui nüüd kinost rääkida, siis ma käisin Saart vaatamas. Oli parem, kui ma arvasin. Eriti meeldis mulle nende hoonete sisekujundus. :)
Lõpuks ma siiski ei karjunud ta peale. Ma ei arva, et ilma olulise põhjuseta kellegi peale oma hetkeviha väljaelamine väga tark oleks. Esiteks ei mõtle ma peaaegu kunagi tõsiselt seda viha põhjust ja teiseks võin ma vabalt midagi sellist öelda, mis teist kindlasti solvab. Noh, midagi sellist, mida tegelikult teisest üldse ei arva. Aga see ei tähenda, et ma sellist röögatamist siiski aeg-ajalt ei tee. ;) Tervisele kasulikum mõnikord siiski möirata. Niimoodi, et teine ehmatab, mõttesse jääb, ent mis oluline- ei solvu. Umbes nagu varba peale astumisest märku andmine, et teine tunneb kerget piinlikkust ja saab oma teole pihta. :P
Mu tädi on üks selline frukt, kes elabki nii, et teised peavad temast sõltuma. Hetkel mõtlen just ootamist. Vastavalt sellele, kas temal on minult või minul temalt midagi vaja, sõltub sellest ka ootamise aeg. Kui temal midagi vaja on ja ta ütleb, et on 30 min pärast kohal, võib see tähendada 5 min kuni 2h. On nii juhtunud, et ma ütlen, et ma ise ei ole kodus aga kui sa 30 min pärast tulen, siis olen. Loomulikult jõuab tema siis varem ja helistab mulle iga minuti tagant, et kus ma juba olen. Kui on aga vastupidi, et minul on temalt midagi vaja, siis tähendab 30 min vabalt 30 min kuni terve päev. :(
Kui nüüd kinost rääkida, siis ma käisin Saart vaatamas. Oli parem, kui ma arvasin. Eriti meeldis mulle nende hoonete sisekujundus. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar