Reede ja 13 oli mu meelest õudne. Mitte juhtumiste mõttes. Ei! Juhtumised juhtusid juba neljapäeval ära. Kõigepealt jäin ma esimesest bussist maha, sest ripsmeid värvides sattus värv silma ja hetke pärast oli pool nägu ripsmetuśśiga koos. Tuli minna nägu pesema. Järgmisest bussist, millega ma oleks natuke tööle hilinenud, jäin ma maha sellepärast, et nii tore oli jopet kaua selga panna. Majast väljudes nägin, mismoodi buss minema sõidab. Siis mul oli juba nii naljakas, et irvitasin omaette trammipeatusesse jalutades. Just siis, kui ma mõtlesin, et täna hommikul on tramm kuidagi eriti tühi ja haisuvaba, sisenes trammi üks kalahaisuline tegelane. Öka, ma ütlen. Ja nii ma siis jäingi südamest hiljaks tööle. A päris põnev oli. Kõik see paanika, mis seal oli, kui ma sisse astusin. Arvati, et ma magan alles. :P
Aga reede juurde tagasi. Reede pidi olema selline päev, et õhtul on üks hääääästi tore peoke ja kõik. Paar päeva varem olin saanud ühe sünnipäevakutse veel aga et see sünnipäev linnast väljas ja ma olin juba toredale peole minna lubanud, pidin sünnast loobuma. See oli R2 sünna, seega mul oli täiesti tõsiselt kahju, et ma minna ei saanud. Kui see poleks tema sünnipäev olnud, oleks ma teda ilmselt ära kasutanud, et kule, mul oleks vaja kahte kohta jõuda. :)
Et siis pidi tulema selline mõnusalt vaba päev, kus ma jõuan lõpuks enda ja oma asjadega tegeleda. Plaan oli jõus selle hetkeni, kuni oma telefoni sisse lülitasin ja T helistas, et pole ammu näinud, tule külla. Muidugi ma lubasin minna, pole tõesti ammu näinud, selle natukese aja ma ikka leian. Järgmine hetk panin arvuti tööle ja kohe küsis Vk, et kas ma pole maile vaadanud või miks ma ei vasta. Ta oli mulle eramailide postkasti, mida ma tööl vaadata ei saa ja mida ma seepärast iga päev ei vaata, oma sünnakutse saatnud. Ja see pidi toimuma reedel, 13ndal. Vk on niii üliarmas inimene, et ma lihtsalt ei saanud ei öelda. Hoiatasin küll kohe ette, et ma ei saa kaua olla, aga EI ei saanud öelda. See poleks mul mõttessegi tulnud. Ning järgmisel hetkel oli paanika! Kuidas ma nüüd kõike seda jõuan???? Ma teadsin täpselt, mida VK-le kinkida aga mul polnud grammigi aimu, kust selline asi veel leida. Selle oleks saanud muidugi ise ka teha ja ma olekski kõige parema meelega nii teinud aga aega polnud. See oli nimelt selline asi, mille tegemiseks kuluks vähemalt 2h, olenevalt vilumusest. Mul oleks seega vähemalt 4h läinud. :) Noh, lõpuks ma leidsin peaaegu õige kingituse ja Vk oli selle üle väga õnnelik. Nii tore!!! Mulle meeldib kohutavalt selliseid asju kinkida, mida saaja kindlasti tahab ja mis talle kindlasti meeldib. See rõõm nende näos on kogu otsimise vaeva väärt, ausalt.
Lõpuks ma jõudsin tõepoolest igale poole ja isegi täpselt õigel ajal, ent niimoodi jooksnud pole ma küll ammu juba. Ja tõeliselt toredad peod olid, mul on nii hea meel, et ma nõus olin minema. Kahju ainult, et R2 sünnale kuidagi minna polnud võimalik. :(
Peale seda toredat õhtut läksin üle pika aja jälle jala koju. Kodu oli liiga lähedal selleks, et takso võtta, noh. Jalad olid küll nii valusad sellest päevasest jooksmisest ja õhtuotsa tantsimisest aga mis siis! Ma tean ju nippi, kuidas jalad järgmiseks hommikuks jälle korda saab.
Eile, st laupäeval olin maal jälle. Vahepeal käisime vanaisa vaatamas haiglas. Kuidas mulle haiglad ei meeldi! Seekord mul õnneks süda pahaks ei läinud aga no peaaegu. Kui mulle tuli vähihaigete osakonnas vastu minust vaid paar aastat vanem noormees, kurgu peal suur plaaster (ilmselt siis oli kurk lõhki lõigatud) ja põsel väiksem plaaster, siis oli mul küll suur tahtmine röökima hakata ja minema joosta. See oli kuidagi talumatult raske.
Täna niitsin terve aiatäie muru ära. Meil on selline vanaegne muruniiduk, jube raske niita. Selline tunne, et käed kukuvad otsast ja sirge seljaga käia pole võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar