Eile bussiga vanaisa juurde haiglasse sõites vihastas mind minu taga istuv ja oma mehe kallal vinguv u 50 a vene tädi lõpuks nii välja, et ma pikalt ja eriti tigedalt talle otsa vaatasin. Ta õiendas mehega kõva häälega ja üle bussi. Ma ei süvenenud küll sellesse, mida naine talle täpselt pahaks pani aga no buss ei ole koht, kus kõva häälega oma probleeme lahata. Lisaks üle bussi kõva häälega öelda, et ta mees on parasiit ja küsida, kas me kõik ikka kuuleme. Oleks tahtnud öelda, et ei kuule, millest sa tädike räägidki. :P
Lõpuks, kui tige vaatamine ei aidanud ja ma suutsin oma vene keelt nii palju meelde tuletada, et suutsin mõttes soovitud lause kokku panna, keerasin ma ümber ja ütlesin, et nüüd küll aitab, te pole bussis üksi ja mina ei taha teie möginat enam kuulata. Tädi tahtis juba midagi öelda aga mees naeratas mulle tänulikult ja segas ruttu vahele, et näedsa, ongi nende peatus. Kui nad väljusid, kuulsin veel enne uste sulgumist, kuidas tädike röökima hakkas, et see on vale peatus. :D
Hetk hiljem kostus minuni mõned istmeread kaugemalt eestkeelne riid. Jälle üks paar, seekord noorem, jagas valjuhäälselt maid. Siis ma hakkasin juba naerma ja jäin teadlikult kuulama. Noh, mida muud ma olekski pidanud tegema, kui ma kord juba sellises bussis olen. Ja kui nad said siis tülitsetud, hakkasid nad tülitsema selle üle, kuidas nad tülitsevad ja läksid vaidlema selle üle, kumb tülitseb õigesti ja üldiste tülitsemisreeglite järgi. Ei no tõepoolest!!! Ja ma ei teadnudki, et tülitsemiseks reeglid on! Äkki keegi saadaks need mulle?
Vanaisa on natuke haigemaks jäänud. Tulid ka uuringute tulemused ja need on halvad. Ei kujutagi ette, kauaks teda veel on. Endiselt olen seisukohal, et parem kiire minek kui voodis nõrk olemine. Kogu see teadmine ei tee siiski teadmist, et varsti on kõik, lihtsamaks. Ma ei kujuta ette, kuidas saab olla, kui vanaisa enam ei ole.
Kui eelviimane kord oli mul haiglas juba lihtsam, siis seekord oli jälle hull. Istusin fuajees ja ootasin ema ja tundsin, mismoodi kogu veri vajub varvastesse ja ma näost lumivalge olen. Siis hakkas pea ringi käima ja pilgu selge hoidmiseks keskendusin majajuhile. Noh, kus korrusel midagi on. Palju tundmatu tähendusega osakondi. Siis jäi silm Kastreerimisele ja Põletusele. Ja ma tundsin, kuidas ma kohe-kohe oksele hakkan. Ainuke lohutaja oli see, et minu läheduses seisis grupp arste. Et kui ma oleks kukkunud, oleks nad olnud kohustatud kohe tormama. Samas, teadmine, et mind viidaks siis kuhugi tohterdamisele, tekitas sellist vastumeelsust, et võtsin end kokku ja keskendusin sellele, kuidas ma ei kuku. Ei kukkunudki.
Päeva kild: ostsin paari kingi. Kodus avastasin, et sain kolm kinga. :D
*üks legendaarne ütlemine koolist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar