Eile sain lõpuks üle pika aja jälle R2-ga kokku. Ilm oli liiga ilus, et minna kinno, nagu alguses plaanis oli ja nii mõtlesime linnast välja põrutada. Kui asi oleks alanud sedapidi, et oleks tulnud mõte minna ja siis oleksime mõtlema hakanud, et kuhu siis, poleks me ilmselt ealeski jõudnud sinna, kuhu jõudsime. Läks õnneks vastupidi, kõigepealt tuli koht ja siis mõte minna. Et kus me siis käisime või??? Paldiskis.
Teel sinna mõtlesime, et sattusime mingisse eriti suurde ja kohutavasse metsatulekahjusse, sest järsku oli ees paks valge sein. Samas ei tulnud aknast sisse mingit suitsuhaisu, hoopis väga külmaks läks järsku. Ja tõesti-tõesti, see oligi udu. Ma pean ütlema, et ma pole kunagi enne nii paksu udu näinud. Ma ei valeta, kui ütlen, et see oli nii paks nagu Siil udus multikas. Ma ei tea küll täpselt, palju päikse käes sooja oli, ent udu keskel näitas kraadiklaas vaid 4,5 kraadi. Suurest huvist käisime Türisalul vaatamas, et kaugele siis näha on. Vett nägi täpselt nii palju, et alla vaadates oli näha, kust lõppeb maa ja algab meri. Ja kõik. Järsku tuli udu seest üks luik ja siis silmi kissitades ja pingutades nägime, et neid on seal veel, palju-palju.
Paldiskis oli samamoodi, linna sisenedes paistis päike, järgmine hetk oli nii paks udu, et võimatu oli midagi näha. Huvitavamad kohad nägime ära, samas korralikult külmetades.
Üks kummalisemaid asju ilmselt oli see, kuidas me otsisime neid elektrigeneraatoreid- tuuleveskeid. No kui ikka ettekujutust pole, kus need on ja udu on, katsu neid üles leida. Noh, meil vedas, sest küsisime teed sõjaväelastelt ja need tegid meile selle ikka puust ja punaseks ette. Asusime neid siis otsima. Sõitsime ja sõitsime ja veskeid pole. No pole! Järsku läks udu hõredamaks ja avastasime, et meist u 20m kaugusel on mingi post. Esimese korraga ei saanud aru ka, on see majakas või mobiilimast või mis. Ja siis lõpuks nägime, et see ongi üks neist tuulikutest! Neid peaks olema oma 5, 6 või 7, me nägime ainult ühte. Ja sedagi mitte tervenisti, sest kui ta üks laba sinna kõige kõrgemale jõudis, polnud seda eriti näha, udu oli niiiiiiiii paks.
Enne äraminekut mõtlesime veel ühte mahajäetud majja kondama minna. Lõpuks leidsime isegi ühe lahtise ukse, kust sisse sai. Et miks me aknast ei läinud, kui maja mahajäetud oli? Sest terve selle kohutavalt suure maja uksed ja akanad olid küll lõhutud, ent need olid kinni löödud mingi tugeva plastmassiga. Päris kaval. Aga tagasi nüüd sinna, et saime majja sisse. Ja sellega tegelikult kõik lõppebki, sest seal oli nii pime, et midagi polnud näha. Kui silmad olid natuke pimedaga harjunud, leidsime sealt ühe vägeva trepi, mis lausa kutsus, ent selleks, et edasi minna, oli siiski natuke liiga pime. Täitsa kahju, et meil taskulampi polnud, sest mulle meeldib kohutavalt vanades majades ringi kolada!!
Paldiski kohta tahtsin siiski seda veel öelda, et ma olin kogu aeg arvanud, et see on ikka suurem. No sellepärast, et ta linn on. Üks peatänav ja kõik. Väike pettumus see ju oli, ent need majad... Vaatamisväärsus omaette!
Pärast sissepõikeid ühte, teise ja kolmandasse kohta, jõudsimegi linna tagasi. Sõltuvalt sellest, kaua ma ära olen olnud, mind kas masendab või erutab linna tagasi jõudmine. Eile polnud mul vähematki tahtmist tagasi tulla.
Ja täna? Täna on mul kurk paistes ja mul on tunne, et ta on sama paks nagu elevandi kael, kurk valutab korralikult ja rääkida on valus, kuigi hääl on tegelikult täitsa alles. Aga see on eilset seiklust väärt!
* H. D. Thorean
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar