Mul ei ole keeruline nimi. No ausalt, ei ole. Lihtne eestipärane nimi on. Miskipärast olen ma aga pidanud selliseid variante sellest nägema, et järgmine neist peab ikka väga andekas olema, et ma sellele üldse kuidagi reageeriks.
See, et mu perekonnanime keskelt sujuvalt üks täht ära võetakse, ei maksa mainimistki. See, et nime lõpp ära muudetakse, on juba haruldasem. Ükskord suudeti must aga lausa shottlane teha! Et siis Mc eesliitega perekonnanimi tekkis kuskilt. Ometi on mul täitsa eesti nimi. Täpitähtedega ja puha. Teinekord suudeti nime lõpp selliseks muuta, et ma tükk aega mõtlesin, kas see olen ikka mina või ei.
Üks ilmselt imelikumaid kordi oli see, kui mulle helistas tööle üks Ameerika tädi. No loomulikult ma ei saanud tükk aega aru, keda ta üleüldse soovib ja lasin spellida. :) Lõpuks jõudis tädi ka oma helistamise põhjuseni--- ta tahtis teada, miks ma olen oma initsiaalide vahele täppide asemel A tähed pannud. Algul ma ei saanud aru, et excuse me??? Ta kordas ennast ja ma sain lõpuks aru, mida ta mõtles. Ta mõtles, et mu eesniminimi ei saa nimi olla ja järeldas, et nimes olevad A tähed peavad tegelikult olema punktid, tähistamaks mu eesnimede tähti. Üritasin viisakalt seletada, et see on mu nimi. Tädi vastu, et ei ole. No kuulge, ma vist ikka tean ise paremini, mis mu nimi on. Tädi vastu, et see ei saa kellegi nimi olla. Oleks võinud talle öelda, et kule, mis nimi see Alice veel on??? Ära õienda midagi, kui sul endal mingi totrus nimeks. Aga see on muidugi tagantjärgi tarkus.
Eesnime imelikumatest juhtumistest veel seda, et polikliiniku registratuuris muutusin ma järsku Leenaks. Ja tädikesel oli ometi mu arsti saatekiri käes (mis oli selgesti loetav, muide) ja mu dokusment!
Teine kord oli ka arsti juures. Tööandja saatis kõik töötajad arsti juurde ja seal taheti dokumenti. Mul midagi peale üliõpilaspileti kaasas polnud aga see sobis neile küll. Käisin oma kaardiga juba ühe arsti juures ära ja pidin teise arsti juurde minema ning istusin ukse taga ja ootasin oma korda. Igavusest hakkasin oma kaardiga tutvuma, et mis seal kirjas on, mida nad üldse tahavad ja mida viimane arst kirjutas. Ja siis avastasin oma nime. No mis sa ikka oma nimest passid, niigi teada ju, eks! Aga oleks pidanud vaatama, vähemalt seekord küll, sest mu eesnimeks oli pandud mu kooli lühend!!! :) Ma ei tea, mida must mõeldi, kui ma kõva häälega üle koridori naerma hakkasin, aga mingit ravi mulle ei kirjutatud. :D Ja nimi sai ka parandatud.
Nimega seoses tuleb mulle meelde kild "Ebanormaalsest". Kild sellest, mismoodi peategelane kujutab ette, kuidas üks teine tegelane (ma ei mäleta, kes ta siuke oli seal) nimega Ann Õun Ameerikasse tuleb ning talt nime küsitakse. Vastab Ann Õun, mis kõlab Unknown. Kes on lugenud, teab, mis edasi saab. Ma kahtlustan, et selle kirjaniku üks parimaid hetki üldse.
See, et mu perekonnanime keskelt sujuvalt üks täht ära võetakse, ei maksa mainimistki. See, et nime lõpp ära muudetakse, on juba haruldasem. Ükskord suudeti must aga lausa shottlane teha! Et siis Mc eesliitega perekonnanimi tekkis kuskilt. Ometi on mul täitsa eesti nimi. Täpitähtedega ja puha. Teinekord suudeti nime lõpp selliseks muuta, et ma tükk aega mõtlesin, kas see olen ikka mina või ei.
Üks ilmselt imelikumaid kordi oli see, kui mulle helistas tööle üks Ameerika tädi. No loomulikult ma ei saanud tükk aega aru, keda ta üleüldse soovib ja lasin spellida. :) Lõpuks jõudis tädi ka oma helistamise põhjuseni--- ta tahtis teada, miks ma olen oma initsiaalide vahele täppide asemel A tähed pannud. Algul ma ei saanud aru, et excuse me??? Ta kordas ennast ja ma sain lõpuks aru, mida ta mõtles. Ta mõtles, et mu eesniminimi ei saa nimi olla ja järeldas, et nimes olevad A tähed peavad tegelikult olema punktid, tähistamaks mu eesnimede tähti. Üritasin viisakalt seletada, et see on mu nimi. Tädi vastu, et ei ole. No kuulge, ma vist ikka tean ise paremini, mis mu nimi on. Tädi vastu, et see ei saa kellegi nimi olla. Oleks võinud talle öelda, et kule, mis nimi see Alice veel on??? Ära õienda midagi, kui sul endal mingi totrus nimeks. Aga see on muidugi tagantjärgi tarkus.
Eesnime imelikumatest juhtumistest veel seda, et polikliiniku registratuuris muutusin ma järsku Leenaks. Ja tädikesel oli ometi mu arsti saatekiri käes (mis oli selgesti loetav, muide) ja mu dokusment!
Teine kord oli ka arsti juures. Tööandja saatis kõik töötajad arsti juurde ja seal taheti dokumenti. Mul midagi peale üliõpilaspileti kaasas polnud aga see sobis neile küll. Käisin oma kaardiga juba ühe arsti juures ära ja pidin teise arsti juurde minema ning istusin ukse taga ja ootasin oma korda. Igavusest hakkasin oma kaardiga tutvuma, et mis seal kirjas on, mida nad üldse tahavad ja mida viimane arst kirjutas. Ja siis avastasin oma nime. No mis sa ikka oma nimest passid, niigi teada ju, eks! Aga oleks pidanud vaatama, vähemalt seekord küll, sest mu eesnimeks oli pandud mu kooli lühend!!! :) Ma ei tea, mida must mõeldi, kui ma kõva häälega üle koridori naerma hakkasin, aga mingit ravi mulle ei kirjutatud. :D Ja nimi sai ka parandatud.
Nimega seoses tuleb mulle meelde kild "Ebanormaalsest". Kild sellest, mismoodi peategelane kujutab ette, kuidas üks teine tegelane (ma ei mäleta, kes ta siuke oli seal) nimega Ann Õun Ameerikasse tuleb ning talt nime küsitakse. Vastab Ann Õun, mis kõlab Unknown. Kes on lugenud, teab, mis edasi saab. Ma kahtlustan, et selle kirjaniku üks parimaid hetki üldse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar