Vahepeal käisin ma Londonis. Ma pean ütlema, et mõte sinna minemisest ei vaimustanud mind just üleliia. London lihtsalt pole ammu enam minu unistuste sihtkohtade esikümnes. Jah, kunagi ta oli, ent siis nägin ma seda filmidest ja saadetest ja ühel hetkel enam ei olnud. Millal see täpselt juhtus, ma ei teagi, ent ometi juhtus.
Kui ma seal siis kohal olin, jahmatasid mind näiteks inimeste suhtumine töösse ja keel. Keel just selles mõttes, et enda meelest ma räägin inglise keelt, ent ühel hetkel loen ma silte ja ei saa essugi aru. Pean mõttesse jääma ja alles siis taipan, kes ja mis. Lisaks need telekast nähtud väljendid, mida ma miskipärast arvasin olevat karakteri keel ja omapära, mitte igapäevane ja tavaline. "Sorry love/dear/mate". Või "You stupid girl!" Õnneks see viimane polnud küll mulle suunatud! Muidugi need kaks kraani ja teistpidi liiklus olid parajad tüütused. Aga samas oli naljakas see, et üksi liikudes küsiti mult teed ja juhiseid. Päris muhe.
Aga töösse suhtumine oli idiootne. Kuigi abistamine või oma töö tegemine võtaks sama kaua aega, oli tihti vaja vastata, et nad on pausil. Ja seejuures lihtsalt tühja passida. Päris imelik.
Mida ma tegelikult tahtsin rääkida, millest ma kreepsu sain, oli see, kui me olime esimeses poes käinud ja ma olin sealseid hindu näinud. Ja need olid odavad. Kuna ma niikuinii ootasin Londonist stiilseid ja eriliselt riides inimesi, vaatasin neid päris palju. Kuigi tõele au andes ma vaatangi inimesi alati suure huviga. Ja ma avastasin, et nad päris palju käivad riides viimase poe järgi ning samas odavat sitta kandes. Ning siit minu imestus- kui Londoni suurune linn kannab ühe hooaja vastu pidavat kaupa, kuhu kogu see prügi pärast läheb? Kuhu nad panevad selle? Mida nad sellega teevad? Kuidas loodus selle üle elab? See oli esimest korda, kui ma sain sellise kreepsu ja reaalselt hakkasin mõtlema selle asja mastaapsusele ja probleemidele.
Mu sõbranna T1 sai omakorda kreepsu sellest, et mina sain kreepsu sellisest asjast. Sest olen minagi see, kes tihti uusi asju ostab ja stiili muudab. Aga. Esiteks ei saaks ma endale lubada mingit ülikvaliteetset ja vastupidavat kaupa. Sest see oleks kallis. Aga ka ülikavliteetne, ehk et see kestaks kauem kui mu meel ja maitse.
See on tõsine mõttekoht nii mitmeski mõttes, ent andis kindlasti tõsise tõuke asja üle korralikult järelemõtlemiseks.
Aga üleüldiselt- jah see nende ridamajade arhitektuur, eriti see 70ndate oma, ei meeldi mulle üldse ja meenutab väga Hollandit, jäin ma selle ekskursiooniga siiski rahule ja võiksin Londonisse minna veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar