Eile käisin ma L1 ja lastega kohila lähedal kontserdil. Rongiga läksime ja see oli jälle huvitav kogemus- rongiga sõita. Lapsed polnudki enne rongiga sõitnud, seda enam. Ja mingi hetk väsisin ma sellest kõigest juba väga ära ja oleksin tahtnud kõik pikalt saata ja koju minna, ent ei, vastu pidasin kuni võiduka lõpuni. Ja kuigi lapsed käitusid tegelikult väga hästi, ei tekitanud nad minus ka mingit erilist hellust.
Ja see üritus, see oligi nagu mingi paganama perepidu. Lademetes peresid, lademetes hipstereid koos rasedate naistega. Öäk.
Vähemalt magasin ma pärast pikalt ja sügavalt. Ja nägin enesetapjaid unes.
Aga reedel käis mul M1 külas. Vaatasime vanu pilte ja naersime. Aga ikka on imelik. Ikka ei kuule ma temalt mitte midagi. Kas nii saab sõber olla, kui teise kohta mitte midagi ei tea?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar