Sõprussuhted on päris imelikud, kas te ei leia? Mina pole väga selline, kes neid lihtsalt niisama ja kergekäeliselt minema viskaks, pigem vastupidi- ma hoian neist kinni ka siis, kui ehk oleks aeg mõni inimene oma lähikonnas viibimisest vabaks lasta. Jah, eriti viimasel ajal olen ma aru saanud, et mitte alla andmine võib olla ka miinuseks, see ei pruugi alati ja igas olukorras pluss olla.
Niisiis- kunagi oli meil päris mitmeliikmeline sõbrannade kamp. Ma ei teagi, kuidas see täpselt kokku tekkis, ent igatahes võttis igaüks kellegi kuhugi kaasa ja lõpuks see meil moodustus. Tõsi, mingid inimesed suhtlesid omavahel rohkem ja teised vähem, selliseid liikmeid, kes oleks kõigiga parim sõber olnud, polnudki. Ja siis juhtus elu. Armumised, lahkuminemised, armumised ja kokkukolimised, lapsed ja kodud, uued töökohad. Ilmselt jäid omavahel rohkem suhtlema need, kes ennegi suhtlesid või kes omavahel lähedasemad olid.
Ja siis täna toimus meil neljakesi sõbrannadega taaskohtumine. Mina suhtlen L1 ja M1ga niikuinii ja pidevalt, nemad omavahel mitte, ent üks liige oli ammunägemata, kellega jälle just nemad mõlemad hästi läbi said. Naljakas aga on see, et keegi meist kolmest polnud asjast huvitatud, ei tundnud entusiasmi ega soovi kohtuma minna. Neljanda liikme jutt kokkusaamisest ja mingi teatud mõttes tungiv kohtumissoov olid meile kõigile imelikud ja küsimusitekitavad. Jah, muidugi me saime sujuvalt ja pausideta midagi räägitud, mis oli suvaline katkend ilma erilise detailsuseta oma elust. Ei saa päris öelda, et small-talk, ent midagi sarnast.
Aga milleks? Me kõik oleme temata kenasti hakkama saanud ja saame edasi, me oleme temast võõrdunud ega saa omavahelgi suheldud, milleks meile veel mingi vana supi ülesoojendamine?
Mida ma tahan selle kõigega öelda, on see, et kui mõni sõprussuhe on katkenud, on see ilmselt katkenud põhjusega ning kui mingit okast pole sellest hinge jäänud, siis las nii ollagi. Pole vaja seda vana luukere üles kaevata.
Mul on minu suurepärased ja imearmsad eripalgelised sõbrad, ma saan nendega väga hästi hakkama ning olen nende olemasolu eest väga õnnelik.
Isegi selle ühe üle, kes on nii kaugel, et temal on hommik, kui mul on õhtu ning kellega me moemaitset ei jaga. Sest ma tean, et ta on alati väga aus ja ütleb otse, mis ta mu probleemide, murede või rõõmude üle arvab.
Igal juhul- mmmmuahhh teile, mu armsad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar