Minu, ütleme, viimased poolteist nädalat on olnud nagu tõeline ameerika mäed. M poleks eelmise nädala keskel kuidagi oskanud arvata, et ma olen täna siin ja juurdlen nende teemade üle, mille üle ma praegu just mõtlemas olen.
Ma tõesti poleks osanud arvata, et mu seltsimees mahakantud sõber kuidagi jälle aktiveerub ning segavaks faktoriks muutub. Ning päris kindlasti ei oleks ma osanud oodata midagi Boschilt. Ometi on need kaks meest olnud mu selle nädala teemadeks ja kogu olemise korraga nii kirjuks kui jaburalt naljakaks löönud. Kohe päris kindlasti ei saa ma öelda, et mu elu kuidagi hall ja igav oleks. No ei! Aga kas just selliseid värve sellesse vaja on, pole ma ka alati täiesti kindel.
Varem ikka oli nii, et minuga pidevalt sattus juhtuma midagi ajuvaba ning ebanormaalset. Siis ma seda veel ilmtingimata naljakaks ei pidanud, ent tõesti, juhtus asju. Ja siis olin ma hästi kodune ning kui juhtus, juhtus neid koduseid sõdasid ja tülisid, ent ei midagi naljakat ega lõbusat. Nüüd on aga elu nagu papagoi või mardisant ning pidevalt juhtub midagi absoluutselt ja täiesti uskumatut.
Ainult et... need kummalised mehed oma kummaliste probleemidega ning isiksus- ja käitumishäiretega võiksid küll ära kaduda. Just selles mõttes, et ma ei jaksa ega viitsi enam selliste asjadega tegeleda. Ega kreepsu saada.
Ma ei tea, mis saab mu nimetust sõbrast. Mulle tundub, et ma peaksin ta kogu täiega ära blokkima. Ma arvan, et isegi, kui saata kogu asjale neutraalne ja erapooletu jälgija, oleks ta asjast sama suures segaduses ja naeraks oma kõhu sama haigeks, nagu olen seda siiani teinud mina. Ses mõttes, et tõesti nagu WTF?!
Ja siis on Bosch. Inimene, keda ma olen juba hea tükk aega oma sõbraks pidanud. Ikka aastaid. Ma poleks arvanud, et peaksin veel kunagi tegelema sellega, et ma meeldin talle. Ma arvasin, et see on ammu läbitud teema ning juba ammu lõpetatud.
Mu sõbranna Ez ütles selle asja peale, kui ma talle seda kurtsin, et sellega ongi alati suur jama, kui mehed ja naised on sõbrad. Ma polnud seda mitte kunagi arvanud. Võibolla, sest mulle pole kunagi ükski mu sõber meeldinud. Muidu ma ju ilmselt ei peakski kedagi oma sõbrana. Aga ma jäin Ez sõnade üle mõtlema. Võibolla, sest ma olin ju enne ka seda kordi ja kordi ja igalt poolt kuulnud, ent ma polnud kunagi pidanud seda millekski, mis ka mind puudutab. Minul ju ometi pole probleeme vastassoost sõpradega! :D
Täna, kui ma linna sõitsin, et oma nimetu sõbraga minna kinno vaatama Grand Budapest Hoteli, sest sama tegija Royal Tenenbaums ei meeldi minule teadaolevalt kellelegi mu lähikondlastest, ent mu sõbrale meeldis, jälgisin ma bussis paarikesi ning järsku avastasin end taaskord kergendusohkelt- jumal tänatud, et ma selle sitaga enam tegelema ei pea. Ja mul oli niiiiiiiii paganama hea meel, kui end sellelt ohkelt avastasin! Minul ei ole kodus kedagi, kellega hiliste kojujõudmiste, kulutatud ja kogutud raha ning vaba aja veetmise üle vaielda ning juurelda. Mina ei pea mitte kellelegi aru andma oma mõtete, soovide ning käikude üle ega muretsema kellegi teise pärast või mis saab siis, kui see keegi kusagil joomatuuril midagi korda saadab. Mina ei pea muretsema. Mina võin mõelda ainult iseendale. Suva, millal ma koju lähen, kas või mida söön, mitu uut kleiti ostan, kellega ja millal räägin ning kellele külla sõidan. See kõik on mulle lubatud! Ja see on nii paganama hea. Mõnikord unustan ma selle ära, ent seda meeldivam ning juubeldavam tunne on seda avastada.
Aga film? Mulle väga meeldis! Ma ei julgenud mitte midagi sellest oodata ja loota, ent selles oli midagi jaburat nagu Royal Tenenbaumsis, ent teatud mõttes oli vint justkui ülegi keeratud. Jabur, ent hea maitse piirides naljakas ja humoorikas.
Ma pean ütlema, et ma olen väsinud. Väga. Kõik see ebastabiilsus teeb seda. Ühel hetkel on nii ja siis on naa. Ja kummalisel kombel pole see naa sugugi selle tulemus, et ma ise mingeid pahandusi otsiks ja uusi tempe teeks, vaid see naa ujub kusagilt põhjast, minevikust pinnale. Väga väsitav. Iga sammuga edasi läheb järjest paremaks olemine. Ja lähebki. Ja läheks ka, kui see krempel ei segaks ega ujuks pinnale. Go fuck yourself, igasugused idiootsed mehed, kes te must muudkui midagi tahate!
Ou, ja siis on veel R3 ju ka, kes on pinnale ujunud. Ja tsiteerides klassikuid- "Ma ei tea, mida ma tahan!" Noh, mina ju tean, mida MINA tahan, ent seda, mida keegi teine tahab, ma ei tea, ei saagi teadma ega ka huvitu teada saamisest. Ja seetõttu ma lülitan kõik sellise välja. Ehk et R3 ei saa mult vaba aega enne, kui teab, mida ta tahab. Mul on kopp ees keerulisest. Nagu seda poleks juba niigi igas väikeses asjas piisavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar