Lühiülevaade minu tänasest hommikust.
Magasin sügavalt, kui saabus sõnum. Vedasin ühe silma veidi lahti, sain aru, et väljas on juba valge ja haarasin telefoni, et näha, mis kell on ja kesse must midagi tahab. Kella peale sain kreepsu, sest olin jälle sisse maganud. Aga sõnum oli äratuseks mõeldud. Nii et väga täpselt.
Aint, et ma polnud kindel, kas sõnum ikka oli mulle ja nii ma siis küsisingi, kas saatsja eksis adressaadiga. Oma küsimisega ja tere hommikust mittesoovimisega ma solvasin sõnumisaatjat. Tore lugu küll. Järgnes viisakas tere hommikust soovimine ning veendumine, et sõnum siiski oli mulle. Tööle jõudes tundsin, et ilmselt oleks asjakohane siiski veidi vabandada ja tänulikkust üles näidata, sest uskumatul kombel tabas see ju täppi ja päästis mind hullemast.
Lõppes kõik hästi ja sõnumisaatja lubas ka teinekord äratussõnumeid saata.
Loo moraal on see, et hommikud ei ole endiselt mulle ning minu poolest võiks nad olemata olla. Aga teinekord tasuks vist enne üles ärgata ja mõelda, mida ja kuidas täpselt kellelegi vastata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar