Eile juhtus veel nii ka, et mul oli vaja it abi, võtsin oma läpaka kaenlasse ja läksin it osakonda. Tavaliselt ma meie kabinettide ustele ei koputa, vaid lähen kohe sisse, sest kõik on alati nii öelnud. Seekord koputasin. Ise veel imestasin, et mida ma küll teen ja jäin seetõttu veel hetkeks kuidagi kohmitsema sinna ukse taha. Lõpuks tegin ukse lahti, toas pole kedagi. Piilusin siis ukse taha ja diivanil istusid tihedalt üksteise vastu litsutuna meie personalispets ja it poiss. Viimase käsi esimese ümber. Neil oli veidi imelik, sest ilmselgelt oli neil midagi pooleli, aga mul oli vähemalt sama palju imelik. Mina ei osanud olla ja nemad kah mitte. Tähendab, mina üritasin naerma hakkamist alla suruda ja mitte röögatada "Ma teadsin, et teie vahel midagi susiseb!". Muidugi, lõpuks sain ma oma jutud räägitud ja abi, ootuspäraselt, ei saanud ja tulin tulema. Ja loomulikult rääkisin ma nähtust ka oma osakonnakaaslastele. Sest miks mitte?! Kui sa ei taha, et keegi teaks, siis varja omi suhteid paremini!
Millalgi veebruari lõpus vist oli meil tööl üks lahkumispidu, kuhu ma kauemaks jõlkuma jäin. Seal mul tekkis kahtlus, et needsamad tüübid on vist paarike, ent kõik teised ütlesid, et ei-ei, ei saa olla, meespoolel on pruut olemas. Ja samas kahtlesid ka teised, et imelikult käituvad nad tõesti.
Ja noh, ma muidugi oleks veel ruumist lahkudes tahtnud silma pilgutades öelda, et kullakesed, kas te tõesti siis ei tea, et kolleegiga mehkendamine on halb mõte?
Aga noh, väike vürts siin meie koridoris ja päevas jälle juures!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar