Ma vist olen siin ka öelnud, et ma olen aasta algusest alates kõvasti tööd teinud? Nojaa, see pole hetkekski kergemaks või lõdvemaks läinud, pigem vastupidi. Olen mitu nädalat end juba päris halvasti tundnud, sest tööajast kauem töötamine on mulle täielikult vastumeelne ja ma ei kannata sellist stressi kuigivõrd hästi. Paar nädalat tagasi ma jäingi haigeks. See ei ole absoluutselt mingi ime, see oli tegelikult võrlemisi ootuspärane, et kohutav väsimus, ületunnid ja pinge kuskilt otsast murravad. Olen lihtsalt kergelt üllatunud, heas mõttes, et mind ei murdnud mitte gripp, vaid lihtsalt kerge külmetus.
Tööl läheb koormus muudkui hullemaks ja nüüdseks olen ma seisus, kus ma ei suuda enam midagi meenutadagi, korraga on liiga palju asju käsil ning asjad, mis muidu erutaks ning pakuks pinget ning valmistaks rõõmu, on pigem lisakoorem ja suunurki allapoole viiv.
Seetõttu tunnen, et praeguseks hetkeks, oma surmväsimuse tunde võrdlemisi viimasel pulgal olles, et midagi peab muutuma. Parem oleks, kui kiiresti. Oleks tore, kui ma võiksin vahetada töökohta, võibolla isegi valdkonda, ent mu pea on täiesti tühi ja mul ei ole mitte ühtegi ideed. Ma isegi ei taha mõelda, sest ma olen selleks liiga väsinud.
Teine mõte on sõita minema. Ma ei tea, kuhu ega tea ka seda, kauaks. Lihtsalt on tekkinud mõte, et võibolla poleks keskkonna vahetus, distantsilt asjade nägemine, sugugi mitte paha, vaid hoopis hea. Seda, kas ma saaksin seda mõtet ka teostada, otsustab tegelikult mu hambaarst. Kui pärast tema juures käiku veel raha alles on, siis lähen. Eks siis vaatan, kuhu. Puhkust on mul ju alles veel, khm, sitaks.
Igatahes- midagi peab muutuma hakkama ja võrdlemisi ruttu. Aint, et jama on selles, et ma ei tea täpselt, misasi või kuidas seda sõlme harutama hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar